Õnnelikkuse ja laste seostest on tehtud uuringuid ja on selgunud, et lastetud paarid pole õnnetumad lastega paaridest. Tegelikkus on veelgi häirivam: pärast laste ilmaletulekut väheneb paljudel rahulolu paari­suhtega ja uuesti kipub see kaduma siis, kui järeltulijad põrutavad pea ees puberteeti. Sa ei taha edasi lugeda! Nimelt selgub veel, et emad on isadest vähem rõõmsad ja üksik­emad veelgi õnnetumad. On väga õigustatud küsimus, kas laste­kasvatamise aeg on vältimatult nukker periood, mis tuleb kuidagi üle elada.

Üks peamisi rõõmuröövleid on kindlasti vanemlik vastutus, millest me ei saa üle ega ümber. Siinkohal sõltub palju aga sellest, kuidas me oma rolli näeme. Kas võtame seda kui põnevat avastusretke, mille kestel õpime tundma uut erilist inimest oma elus, või on see töö, mida saab alati veel paremini teha? Kõige suuremas ohus on perfektsionismi kalduvad emad, keda ma näen oma vastuvõttudel üha enam. Mõistagi tahavad nad oma lastele parimat, aga nende püüdlused võivad lõppeda sellega, et rahulolu tekib sageli vaid siis, kui saad päeva lõpuks oma must-do-nimekirjale joone alla tõmmata. Selleks, et homme uuesti alustada.

Mida rohkem on teavet selle kohta, mis on lastele hea, seda pikemaks venib nimekiri. Kui kõike ei jõudnud, siis ei teki ka rahulolu. Tagajärjeks on kurnatud ja varjatult kibestunud emad, kelle enda vajadused on juba kaua rahuldamata ja isegi oma vajaduste mõistmine näib lootusetu. Sest lapse õigesti kasvatamine on nii tähtis!

Edasilükatud rõõm

Isad naudivad oma rolli emadest veidi enam. Ilmselt seepärast, et nad pole oma vanemluse suhtes nii nõudlikud ega karda paaniliselt vigu teha. Ent jätkuvalt lükkab enamik isasidki oma laste üle rõõmustamist edasi, kuniks neist on saanud vanaisad ja argiseid majandamispingeid on nii palju vähem, et nad võivad lapselastega lõpuks palli taguda, kala püüda ja mürada. Ning siis vaatavad nende täiskasvanud lapsed kadeda pilguga kõrvalt ja teevad etteheiteid, et “minuga sa küll nii ei mänginud”. “Aga mul polnud aega!” vastab isa selle peale. Tegelikult ta ei v õ t n u d aega.

Märkasid nüüd, mis on emadel ja isadel ühist?

Mõlemad rühivad helgema tuleviku suunas, ohverdades sellele tänased rõõmud. Alati saame midagi paremini ja rohkem teha… Ja mis sõnumeid me sel moel oma lastele edastame? Ületöötavad isad õpetavad, et töö on kõige tähtsam; ülepingutavad emad õpetavad, et vigu ei tohi teha. Huvitav, kes õpetab lapsele, et elus on ka rõõmu ja koosolemine on neist üks suurimaid? Mõni ime siis, kui järeltulijad ei taha suureks saada ega kolmekümneseltki kodust välja kolida – täiskasvanute elu ei tundu ühestki otsast lahe!

Üha rohkem diagnoositakse depressiooni ja läbipõlemist. Järelikult ei vaevle tänapäeva täiskasvanud just üleliigse elurõõmu käes. Kui sa tunned, et see käib sinugi kohta, siis võta midagi ette – eelkõige sulle, aga ka su lastele on see väga tähtis. Ah et miks? Meenuta hetkeks oma vanemaid, aegu, mil nad olid rõõmsad, rahulolevad ja ehk viskasid naljagi... Isegi kui neid hetki oli vähe, mäletad sa neid selgelt, sest siis said sina olla lihtsalt laps ega pidanud hirmsat vaeva nägema, et ema-isa õnnelikuks teha. Lapsed ei vaja täiust, nemad tahavad näha rõõmsaid vanemaid.

Edasi lugemiseks telli ajakiri Pere ja Kodu