Laura ees laual auras supitaldrik. Kuldkollases vedelikus ujusid kartuli- ja porganditükid, nuudlid, mõni hernes, ja mis kõige tähtsam – suur valge klimp. Supp lõhnas hästi, aga... Laural ei olnud hetkel söögiisu. Ta mõlgutas muremõtteid, sest pidi homme keka tunnis kõrgust hüppama. Tüdruk tonksas klimpi lusikaga.

“Mis sa müksid?” pahandas klimp. “Norid tüli või?”

Laura ehmus. Pillas koguni lusika lauale.

Klimp aga porises: “Äh, muudkui songivad. Isegi potikaanele ei koputa, enne kui kulbi sisse pistavad. Ei peeta siin lugu rännumeestest...” Laura koputas lusikaga viisakalt taldrikuservale ning küsis: “Kuhu sa siis rändad?”

“Ma seiklen süngetes kõhusoppides, kuhu ei ole astunud veel ühegi maadeuurija jalg,” rääkis klimp uhkelt. “Mu retked on ohtlikud. Ja ka rasked, sest tuleb varustust kaasa vedada. Kartuli- ja porgandikuubikutest teen onni. Nuudlitest punun vastupidava matkakuue. Pipratera aga valvab laagrit.”

Laura üllatus. Ta püüdis ühe pipratera lusikasse ja tõstis selle kõrva äärde.

“Auh, auh, auh!” kõlas lusikalt. Hääl olid küll peenike, ent see-eest valvas ja kuri.

Klimp aga jätkas: “Ekslen pilkases pimeduses, teadmata, millise hirmsa elukaga ma vastakuti satun.”

“Minu sees ei ela mingeid elukaid,” sai Laura pahaseks. Just samal hetkel korises ta tühi kõht pikalt ja nõudlikult.

“Kuulsid nüüd ise,” märkis klimp rahulolevalt. “Võibolla elab su sees üks jube Kõht Nessi koletis.”

Laura vajus mõttesse. Ta kujutas ette, et peaks ise minema kottpimedasse paika, kus keegi muudkui mulksub ja koriseb... Jah, tuli tunnistada, et klimp ei olnud argade killast. Justkui nimme korises tüdruku kõht veel korra. Ja hoopis valjemini kui enne.

“Ka minul on homme raske päev,” pihtis tüdruk. “Ma pean kekas kõrgust hüppama.”

“Ma tulen sulle appi,” lubas klimp. “Hüüa nii: hei ja hopp! Siis ma hüppan koos sinuga. Meie, klimbid, armastame seiklusi.”

“Aitäh!” ütles Laura tänulikult ja asus suppi sööma.

Edasi lugemiseks telli ajakiri Pere ja Kodu