Kuidas see ikkagi läheb nii, et lustliku seiklusena alanud päev keeb üle ja lõpeb kaoses? Või unisel hommikul peab kärgatama kõu? Pärast on jube halb tunne. Kuidas ma lapsevanemana ikka nii saamatu olen, imestan endamisi. Seekordses ajakirjas räägime lastega koostööst mitmes artiklis. Mulle meeldib kolleeg Kaire Talviste soovitus: lastele ülesandeid delegeerides kujutle end kapteniks, kes heatahtlikult, aga kindlalt hoiab laeva õigel kursil.

Mitmed tarkused, mida teisedki siin ajakirjas jagavad, peavad paika ka meie peres. Telekat ei maksa hommikul käima panna. Ja et kõige parem on, kui vanemad kogu taganttorkimise energia suunavad sellele, et lapsed ise tegutseksid. Ise end riidesse paneksid, ise vannitoas sehkendaksid, ise kellal silma peal hoiaksid. Esialgu võib tunduda, et läheb kiiremini, kui ema kõik valmis teeb. Minu kogemus aga näitab, et seda sügavamale diivanisse lapsed vajuvad.

Edasi lugemiseks telli ajakiri Pere ja Kodu