Septembrist aga kõik muutub – ees ootab laagriterohke sügis-talv Mallorcal, Põhja-Soomes ja keskmäestikus Alpides, et järgmise aasta veebruaris toimuvateks taliolümpiamängudeks valmistuda. Vahepeal õnnestub Algol (32) ehk siiski ka mõneks päevaks, äärmisel juhul nädalaks, koju põigata. Sellist ootamise- ja igatsuserohket elu on Kärpide pere elanud juba aastaid – nii kaua, kui naine Viivika (31) ning pojad Kaspar (3) ja Kristofer (5) on suusamehe ellu kuulunud.

Viivika on leppinud, et seni, kuni Algo tippspordiga tegeleb, jääb suusatamine talle esikohale. Küll aga loodab ta, et selleks ajaks, kui perre ühel hetkel ehk ka kolmas laps sünnib, on Algo tippspordist loobunud. „Jah, Viivika on meil plaanimajanduse spetsialist. Meil olid hästi paigas nii esimene kui ka teine laps. Ja tal on hästi paigas ka kolmas,” muheleb Algo. Ilmselgelt pole mehel naise otsusekindluse vastu midagi, sest mõistlik naine meest tagant ei torgi. „Olen alati öelnud, et seni, kuni Algol endal motivatsiooni jagub, toetan tema tippsportlase karjääri. Aga ma soovin küll, et kui kunagi peaks kolmas laps sündima, võiks Algo olla rohkem kodune, et saaksin nii lapseootust kui ka beebiga kodus olemist enam nautida,” ütleb Viivika.

Naisele oli kõige keerulisem aeg väiksema poja esimene eluaasta. „Olin suure osa ajast kahe pisikese lapsega üksi kodus ja minu ainus unistus oli, et ükskord ometi saabuks aeg, mil saan öösel üle kahe tunni järjest magada. Meie mõlemad poisid olid titana väga kehvad magajad. Toas oli neid päevasel ajal võimalik uinutada üksnes võimlemispallil hüpitades ning väljas liikudes keeldusid nad kategooriliselt vankris magamisest, mis tähendas, et neid sai õues magama panna vaid kõhukotiga ringi jalutades. See aeg on mulle siiani tühi koht, millest ma suurt ei mäleta,” tõdeb Viivika.

Ka Algo ja Viivika kooselus oli see aeg keeruline. „Hoida koostööd ja suhet nende marakrattide kasvatamise kõrvalt on ikka paras katsumus,” lausub omalt poolt Algo ja lisab: „Meie sõpradel on ka lapsed, aga mulle tundub, et kellelgi ei ole need nii aktiivsed ja intensiivsed kui meil.”

Lennata tagasi või edasi?

Korraliku karastuse saanud vanematel pole nüüdki lihtne – poisid käivad küll ametlikult lasteaias, kuid suurema osa ajast kipuvad haiged olema. Eelmisel talvel, enne Lahti MM-i, oli Algo parajasti Saksamaal lennujaamas, teel laagrisse, kui Viivika helistas ning teatas, et kaks nädalat 38-kraadises palavikus vaevelnud Kristofer tahetakse kahepoolse kopsu- ja kõrvapõletikuga haiglasse panna ning tema peab kaasa minema. Ja mis saab siis väikevennast Kasparist? Tol hetkel tundis Algo, et nüüd Viivika murdub. „Kas lennata tagasi koju või minna laagrisse,” meenutab pereisa oma toonast siseheitlust. Ta läks siiski laagrisse. „Eks seal olid esimesed päevad üsna kasutud, kuna kodused mured olid kallal. Kui miski tekitab stressi, mõjub see nii treeningutele kui ka sooritusele. MM-iks sain küll enam-vähem tasakaalu tagasi ja võistlus õnnestus, kuid oleks võinud ka paremini minna,” valgustab suusataja oma Lahti MM-i tulemuse (26. koht 15 km klassikasõidus) tagamaid.

Kui märtsis hooaeg lõppes ja ees ootas suusamehe aasta ainus vaba kuu, aprill, lubas ta naisele, et võtab nüüd vastukaaluks poiste hoidmise enda peale ning naine saab muretult tööl käia. „Selle kuuga tegid poisid mulle kõik kuhjaga tagasi,” räägib Algo. „Kõigepealt oli üks poolteist nädalat tuulerõugetes, siis saime vahepeal Kaspari ja minu sünnipäevad ära tähistada ning pärast seda jäi kohe teine poiss tuulerõugetesse. Olin täiesti hullumas, istudes päevad läbi toas haige lapsega. Vaat siis ma sain alles tõeliselt aru, mida tunneb Viivika, kui on haigete lastega talved läbi nelja seina vahel. Oiiii, kui hea oli minna õue jooksma, kui Viivika lõpuks õhtul koju jõudis!” Samas peaks mehe arvates olema selline periood iga isa elus, et mõista, mida lastega kodus olevad naised tunnevad ja miks nad vahel kurtma kipuvad.

Otepäält välja!

Algo tõdeb, et lapsed on tippsportlase elus üsna segav faktor, kuid see ei tähenda, et ta isakohustustest eemale hoiaks. „Olen ilmselt liiga vähe egoist võrreldes enamiku tippsportlastega, kes pühendavad perele palju vähem aega kui mina.” Mulgi verd mees aga teistmoodi ei taha ega ka oska. „Kui ma olen kodus, aitan Viivikat nii palju kui võimalik. Ja eks ma soovin ju ka ise poiste elust võimalikult palju osa saada – võtan vähemalt õhtuse hambapesu enda peale.”

Jaanipäeva paiku, kui Kärpide peres külas oleme, on suvi veel ees – paari-kolmepäevane minipuhkus mere äärde, Tartusse sööma või Lottemaale lustima minek –, nii palju kui sellesse Eestimaa ahtakesse suvesse punnitab. „Peamine, et korraks Otepäält välja saab,” lausub Viivika, kes on viimased pool aastat töötanud Tartu Ülikoolis pressinõunikuna. Nii sõidab ta igal hommikul Otepäält Tartusse ja õhtul koju tagasi. Eks nad on mõelnud sellelegi, et koliks ära Tartusse, aga siis peaks jälle Algo iga päev Otepääle laagrisse või trenni sõitma. Ja siis põrkuvad nad kohe küsimusele: kes aitaks vajadusel lapsi hoida? „Tugistruktuur on hädavajalik, selleta ei saaks me Tartus kuidagi hakkama,” tõdeb Viivika.

Seepeale astub ligi Viivika isa, kes tutvustab end muhedalt: „Silver. Silver Ükssilm.” Ja paneb meie kõrvale suure ämbri, kust piiluvad välja värsked hapukurgid. Just hapukurgimeistrist kahevõistlejate treener ongi see kõige tähtsam lüli noorpere tugistruktuuris. „Ilma vanaisata läheks meil ikka väga keeruliseks. Ta saab pensionärina oma treeninguid nii sättida, et vajadusel poiste hoidmisel abiks olla.”

Poistega suusamäel

Tänu vanaisa Silverile on Tehvandi suusahüppemägi nii Kasparile kui ka Kristoferile juba tuttav koht. Tõsi, hüppemäelt marakratid veel alla karanud pole, kuid murdmaasuuskadel seisis Kristofer esimest korda juba aastaselt. „Nüüd on poiss suuskadel juba tegija, kuid murdmaarajalgi käib Kristofer ikka rohkem vanaisa kui minuga,” naerab Algo. Kui ta on üritanud Kristoferile suusasamme või -võtteid õpetada, ei taha poiss kohe üldse õpetusi järgida, aga pärast läheb salamisi vanaisa juurde ja näitab, mida uut on selgeks saanud: „Näe, vanaisa, ma oskan seda!”

Ega Algo kätt ette ei pane, kui poiss tahaks suusatamisega tõsisemalt tegelema hakata. „Aga pigem eelistaksin ma seda, et poiss prooviks eri alasid, et keha areneks. Mulle ei pea kumbki neist tippsporti tegema, piisab, et nad on sportlikud,” tõdeb kahe mehehakatise isa.

Kui Viivika sündis ja kasvas üles pere praeguses kodukohas Otepääl, siis Algo sündis Viljandimaal Kolga-Jaanis. Kuni teise klassini elas ta vanemate, õe Kertu ja venna Kevoga väikeses alevikus ning käis kohalikus koolis. Siis koliti aga elama teispoole Viljandit, Tarvastusse, Võrtsjärve äärde, kust kõik kolm last hakkasid käima Viljandi spordikoolis suusatrennis. (Algol on veel ka temast 18 aastat noorem õde Ketter, kes polnud tollal veel ilmavalgust näinud.)

Edasi lugemiseks telli ajakiri Pere ja Kodu