Lapsed alustavad taas kooli­teed ja on paslik rääkida tagasisidest. Sõnadel on vägi, need võivad panna pingutama või võtta ära iga­suguse soovi midagi uut omandada. ­Uudishimu on õrn asi...

Hämmastavalt palju lapsi läheb kooli ärevusega: äkki ma ei oska, ei saa aru, jään eakaaslaste silmis rumalasse olukorda? “Kool on ju koht, kuhu minnaksegi õppima, sa ei pea kõike eos oskama,” olen rahustanud oma esimesse klassi minevat tütart, kes leiab, et ta peaks juba tuhandetega arvutama.

Keeruline on olla avatud uuele, kui kuklas on pidevalt hinnangute hirm. Ja lastel, kel minapilt alles habras, on see hirm veel suurem. Isegi kui ta ei saa hinnet, märkab ta iga kulmu­kergitust, kannatamatut ohet, kriitilist suukõverdust. Neist on loogiline järeldada: ma olen rumal, ma ei saagi hakkama, ma peaks kiiremini taipama. Uskumused enda võimekuse kohta neelab laps tervikuna alla – klõnksti! – nagu neelas madu elevandi alla “Väikese printsi” raamatus.. Ei ole mõnus tunne, kui sul on terve elevant kõhus...

Millist toitu lapsele pakume?

Tagaside on vaimne toit (feedback→ feeding back – tagasi toitma) ning on suur vahe, kas me anname lapsele rämpstoitu või väärtuslikke ja toitvaid kaloreid.

Rämpstoidu alla liigituvadki “tubli”, “hästi tehtud”, “oled tubli õpilane”. See lipsab kergesti üle huulte – selline laisa vanema devalveerunud tagasiside, aga eks me kõik käi mõnikord McDonald’sis. Siiski on hea õppida ennast märkama ja võimalusel tühje kaloreid vähendama, sest pikas plaanis ja suurtes kogustes teeb rämpstoit teadu­poolest halba. Kui kogu aeg on tubli, siis milleks rohkem pingutada? “Tubli” – see on ilma igasuguse konkreetsuseta laialivalguv mõiste, mis ei ütle mitte midagi.

Lapse isiksuse kiitmine on aga kui halvaksläinud toit, mis hakkab sees keerama, sest tekitab tunde, et armastus on tingimuslik. See kannab endas sõnumit, et olen armastatud vaid siis, kui... Vanemad kipuvad seda ala­teadlikult rakendama lastega, kel on eos madal enesehinnang, lootuses seda seeläbi kergitada. Näiteks kiidetakse, kui tark, võimekas, nutikas, atraktiivne laps on. Selline tagasiside teeb aga hoopis karuteene, sest paneb lapsele ahistava pitseri: ma ei tohi ebaõnnestuda, sest kui see juhtub, selgub, et ma pole nii tark ega osav ühtigi ja kui palju ma siis väärt olen?

Brad Bushmani ja tema kolleegide uuringud näitasid, et lapsed, kelle puhul kiideti nende isiksuse­omadusi, tundsid eba­õnnestudes sügavat häbi ning seepärast valisid nad pigem lihtsamaid ülesandeid. Nad ei tajunud enda võimekust ega uskunud, et neil oleks tarkust ja oskusi midagi muuta.

Äärmuslikud on need vanemad, kes ülistavad oma last geeniuseks – selline ülehindamine võib lõppeda nartsissistlike isikusejoonte kujunemisega. Pjedestaalile tõstetud laps tunneb end isoleeritu ja üksildasena, mis põhjustab talle hiljem palju kannatusi. Ja tegelikult tunnevad lapsed ka ise ära, et paar juhuslikult paberile tõmmatud kriipsu ei ole kaugeltki veel märk uue Picasso sünnist. Need on suvalised paar kriipsu!

Edasi lugemiseks telli ajakiri Pere ja Kodu