Vana mõisapark oli meie mängumaa. Just seal, põõsaste ja suure toominga vahel, see lugu ühel kevadel juhtuski.

“Me leidsime linnupojad!” tuli jooksuga naabri-Kaisa. Kui pargi poole jooksime, rääkis Kaisa, et tegelikult tema ei leidnudki, ta kuulis kelleltki teiselt, aga et pesa on ühe puu all toominga kõrval.

Asusime õhinal otsima. Ja leidsi­me­gi. Linnupesa oli maas puujuurte peal. Pesas olid juba pojad sees, ­peenikeste kaeltega, ja siutsusid.

Mis lind see võis olla? Küsisin kunagi suurena seda oma sõbralt linnu­targalt. “Kas koorte värv ka näha oli?” küsis ta.

“Minu arust rohekad, täpilised....”

“Siis vist kärbsenäpp.”

Ütleme siis, et kärbsenäpp.

Me kükitasime selle pisikese pesakonna kõrvale.

“Katsuda ei tohi,” teadsin ma öelda, ka Kaisa noogutas. “Muidu tunneb linnuema inimeste lõhna ja jätab oma pojad maha.”

Edasi lugemiseks telli ajakiri Pere ja Kodu