Kui muidu teatakse Väike-­Maarjas elavat Liis Niine­metsa (35) kui naeruse näoga naist, siis 4. jaanuaril nägid tuttavad teda autos, nördimuspisarad silmis.

Öö oli möödunud raskelt: sügava puudega poeg Erik (9) oli iga paari tunni tagant ärganud, ema oli üle elanud hirmu poja võimaliku krambi­hoo ees ja lülitanud mitukümmend korda järjest käima lapse soovitud telesaate “Me armastame Eestit”. Seejärel oli ta väsinuna tööle läinud, pärastlõunal aga leidnud meilboksist poja abivahendite rendiarve – senise 50 euro asemel nõuti nüüd 250 eurot!

Ühe hooga kirjutas naine Facebooki­ postituse, mida on seni jagatud 2125 korda ja mis võiks kuuluda meie rahvusliku iroonia kõrgliigasse. See algab sõnadega: “Täna, selle suurepäraselt alanud uue aasta alguses tahaksin ma tänada kõiki Eesti Vabariigi institutsioone, kes muu­­da­vad puudega lapse kasvatamise kõige imelisemaks kogemuseks terves maailmas. Aitäh teile!”

Kaks kuud hiljem ütleb üksikema Liis, et tookord nuttis ta solvumisest. “Adrenaliin oli veres – teadsin, et see arve on liiga absurdne, et seda maksta, aga teadsin ka, et ees ootab rida sekeldusi,” kirjeldab ta. “Milleks? Ma ei virise, ent mul on vaja tagalat, et muutused süsteemis – nagu nüüd see abivahendite toetuskorra muutus – ei põhjustaks mulle lisaks suuremat ajakulu. Mu aeg ei kulu nüüd lastega raamatute vaatamise, jutustamise, kallide peale, vaid süvenemisele määrustesse ja blankettidesse. Uurimisele, kellele­ helistada, ja murele, kus skännida sisse­ rehabilitatsiooniplaan.”

Edasi lugemiseks telli ajakiri Pere ja Kodu