Kingitustest ja pettumusest

Alati meeldivad mulle toimetuserahva soovitused: võta hetk unistamiseks! Tehke midagi teisiti! Ka minu poeg ütles nädal pärast päkapikkude käimahakkamist, et nad võiks vahel midagi muud ka kui kommi või nätsu tuua. Enda arvates olin päkapikku kehastades päris loov olnud ja ka mittesöödavad asjad olid juba plaanis, näiteks kiri päkapikult, aga ikkagi ... millegipärast kuulsin oma 6aastase hääletoonis pisukest tüdimust. Äkki on kõike liiga palju, liiga sageli?

Seepärast kõnetas seekord enim Kaire Talviste artikkel kingitustest ja pettumusest. Kaire kirjutab nii elutervelt ja lahedalt. Ausalt ja otse. Püüame enda peres samuti tähtsustada rohkem inimesi ja elukogemust, et asjadel ja suhetel oleks väärtus ja tähendus. Seepärast rõõmustas mind südamepõhjani, kui meie poeg ütles peale paaritunnist koos perega kelgumäe ehitamist: “See oli parim päev!” Sain aru, et oleme õigel teel. Värskelt mahasadanud lumi, perega liumäe ehitamine, piparkoogid, ümber küla kelgutamine – see ongi rõõm koostegemisest, mis kauaks meelde jääb. Hindamatu väärtus. Ja see on täitsa tasuta.

Heidi

Meie pere ootamatu stsenaarium

Eelkõige puudutas mind lugu “Viimane aeg viimaseks beebiks”. Paar aastat tagasi olime abikaasaga beebiuudise üle väga õnnelikud. Meie esimesed kaks last olid olnud eeskujulikud ja tublid imikud, kes öösel magasid, päeval nohisesid vankris, lalisesid ja mängisid. Seetõttu ei käinud meil kordagi peast läbi stsenaarium, mis osutus tegelikkuseks – pisipoja ei maganud, päeviti nuttis, oli rahutu, keeldus söömast. Varasemad lapsevanemaks saamise kogemused olid kui pühitud ja olime täiesti alguses, ainukese vahega, et lisaks beebile oli peres veel teismeline ja parajalt kangekaelne 9aastane. Ka puutusime kokku abikaasa depressiooniga, mille süvenemist seostame osaliselt beebi sünniga. Õnneks on praeguseks suuremad mured möödas ja meie 1,5aastane põnn pakub palju rõõmu.

Jana

Lüüa vastu või mitte?

Mind pani mõtlema artikkel agressiivsetest lastest, kes löövad või hammustavad. Kui mu tütar räägib, et lasteaias on teine laps teda löönud, siis õpetan, et ta ise samamoodi ei käituks ning alati räägiks õpetajale,­ kes siis olukorra lahendab. Seetõttu paneb mind alati imestama, kui kuulen, et mõni teine lapsevanem sellises olukorras ütleb lapsele: “Löö vastu!” Milline õpetus on siis õige? Seega oleks huvitav lugeda mõne kasvatuseks­perdi või lastepsühholoogi arvamust.

Kristel

Koostöö on võtmesõna

Detsembrikuu Pere ja Kodu võlus mind enim pildireaga Kihnu kirikust. Kihnu on mulle väga südamelähedane, kuna olen ise Kihnu lähedalt mandrilt pärit.

Südamesse läks ka artikkel “Kui laps käitub agressiivselt”. Kurb on lugeda, et lasteaedades on õpetajaid, kes last halvaks peavad. Kui lapsel on probleem, siis tuleks sellesse põhjalikumalt süveneda ja püüda seda koos lahendada. Oluline on olla ka oma teo ja sõnaga lapsele eeskujuks.

Ka “Koolikiusamise armid” puudutas mind väga. Näen oma tutvuskonnas, et koolikiusamisel on hilisemale elule suur mõju. Õpetaja võiks mõnest õppekava teemast kergemalt üle minna, kuid hoolitseda selle eest, et klassis oleksid sõbralikud suhted.

Mirjam

Veel kord imetamisest

Viimastes numbrites on juttu olnud imetamiskogemustest ja mõtlesin jagada ka enda oma. Haiglas ei tulnud mitte tilkagi. Kogenud nõustajad olid abiks, aga lõpuks tõdesid nemadki, et tuleb anda lisatoitu. Siis hakkasin pumpama, sest laps ei olnudki varsti enam imetamisest huvitatud ja nii kadus rinnast see viimanegi. Oleksin ma inimene, kellel on teiste arvamusest ükskõik, oleks kõik korras olnud. Laps oli rõõmus ja rõõsa, kosus ega nutnud gaasivalude pärast vist mitte minutitki. Aga surve, mis imetamise ümber käib, on tohutu: “Proovi veel, rinnapiim on lapsele kõige parem”, “See kaitseb haiguste eest”, “Mina imetasin peaaegu kaks aastat” – seda tuli igalt poolt. Kogu aeg tundsin, et pean ennast millegi või kellegi eest kaitsma. Mingil hetkel lihtsalt nutsin lakkamatult ja värisesin üle keha. Olin kogu sellest virvarrist saanud närvivapustuse ja hoopis see ei olnud minu lapsele parim.

Tahan julgustada neid, kes end samasugusest olukorrast leiavad. Rinnapiima asendajat saav laps ei ole minu lapse näitel küll millegi poolest kehvem, haigem või nõrgem. Ta on täiesti tubli ja terve kahene. Rõõmsa­meelsed vanemad ja rahulik kasvukeskkond on lapsele ka väga olulised.

Siret

Aitäh kõigile, kas jagasid meiega oma arvamust detsembrinumbri kohta. Fiskarsi Hard Face’i pannkoogipanni saab endale Jana. Hele-Mai Alamaa ja Merle Liivaku toreda retseptiraamatu “Metsaköök” anname aga Kristelile, Mirjamile ja Siretile. Võitjatel palume võtta meiega ühendust!

Ootame teie mõtteid jaanuarinumbri kohta meilile perekodu@kirjastus.ee. Seekord saab üks kirjasaatja auhinnaks­ ­­sinulooduskosmeetika.ee 30eurose kinkekaardi, mille eest saab soetada looduskosmeetikat, toidulisandeid või kodupuhastus­vahendeid, mis eriti sobivad rasedatele ja väikelastega peredele. Lisaks loosime 4kids.ee poolt välja kolm leedtuledega helkurikomplekti, millel on kaks värvi (roosa ja sinine) ning kolm režiimi: vilkuv, püsivalt põlev ja virvendav. Nähtav on see aga lausa 500 m kaugusele!