Kuni eelmise kevadeni moodus­tasid Rajase pere tuumiku kolm lustakat tegelast: isa Mirko (29) ja ema Anni (32), kelle tähelepanu oli siis suuresti vaid elavaloomulise rübliku, poeg Jasperi (5) päralt. Mullu aprillis lisandus perre aga tütretirts Ida (1). Ega siis temagi oma hakkaja loomuga vennale alla jäänud, vaid nõudis kohe suure osa ema tähelepanust endale. Lisaks tuli toimekal perel pärast pisipreili sündi kolida oma uude, Kristiine linnaosas asuvasse koju ja end seal sisse seada. Kohati oli keeruline küll, aga uus avar kodu sai kaunis ja kõik selle elanikud rõõmustasid. Kuid see polnud veel kõik. Mirkol jätkus energiat ka selleks, et aasta algul osaleda NUKU teatri kunstilise juhi konkursil.

Eks otsus tuli alles pärast pikka kaalumist ja abikaasaga arutamist, milliseid muutusi see nende niigi tihedasse igapäevaellu kaasa võib tuua. Lõpuks jõudsid Mirko ja Anni (kes on sama teatri hingekirjas, kuid hetkel lapsepuhkusel) järeldusele, et kui ei proovi, ei saagi ju teada.

Mirko otsustas väljakutse vastu võtta – ja tuli ka konkursivõit! Tagantjärele on mees tookordse otsusega rahul, sest lavastajatööd saab ta jätkata, kuid on nüüd isegi rohkem oma aja peremees kui varem. Tõsi, uuest hooajast alates peab ta uues kuues teatri lavalauda­del sammumisest siiski rohkem aega kulutama tagumistes ruumides nõu­pidamistele ja tähtsate otsuste tegemisele. “Tegelikult annab uus amet jõudu ja ajalist ressurssi mulle isegi juurde,” leiab ta rõõmsalt. Nii künnabki sooja ja muheda olekuga Mirko, nagu mees muiste, augustikuust alates põldu mitme adraga, millest üks on talle veel üsna uus ja vajab õigesti paika sättimist, et vagu sirge saaks.

Kuid ega ta tugigrupp poeg Jasperi ja kaasa Anni näol kodus tegevuseta istu. Juba enne Ida sündi said neil peres ülesanded kenasti ära jaotatud, kes mille eest vastutab. Jasperist pidi saama pisikese õe lutivalvur, Mirkost kakavalvur ja emmest pissivalvur. Suures plaanis nii ongi. Aga vahel toimuvad selles plaanis siiski mõned muutused.

Kuidas sa nende järjestikku­ tulnud muutustega kohanenud oled?

Mulle tundub, et arusaamine ja reaalsustaju tuleb kohati justkui tagantjärele. Hetkel, mil üks või teine sündmus juhtub, oled ikka rõõmus ja õnnelik, sest tegu on ju tähtsate ja positiivsete elumuutustega. Mida aeg edasi, seda rohkem tajud vastutust, ja siis kohaned – eks vastutus tuleb ju võtta, selle eest ei ole mõtet põgeneda. Seda ei pea vältima, kuid sellega peab õppima elama. Tuleb olla tähelepanelik, et vastutust võimalikult ausalt kanda, iga päev. Nii inimesena, isana, abi­kaasana kui kunstilise juhina. Üritada olla parem ja areneda.

Kas pidev muutuste keskel olemine ka väsitab ja nõuab pingutust või vastupidi – naudite seda kogu perega?

Eks ta kindlasti mingil määral väsitab. Ei saa just öelda, et me seda intensiivsust kogu perega naudime, kuid oluline on siin leida vastus küsimusele: mille nimel? Kui vastus on käes või tõde vähemasti aimatav, siis polegi väsimus nii hirmus ja pingutus ei tundu ka tühine. Arvan, et oleme hetkel eluga seal etapis, kus väsimus, pingutus, õnne- ja tänutunne käivad käsikäes ja on elu loomulik osa.

Kas ja kuidas on tütre sünd muutnud sinu kui isa rolli ja tegemisi?

Kui Jasper sündis, olin vaid kahekümne nelja aastane ja tegelesin väga palju iseendaga. Olen mitu korda mõelnud, et olen koos Jasperiga väga palju kasvanud, temaga koos õppinud. Idaga on praegu hoopis teisiti. On suurem rahu ja selgus, enesekindlus ning taju homse suhtes. Usun, et lapsed ja perekonna tekkimine on mind palju muutnud, kasvatanud inimesena ning kunstnikuna. Areng on olnud pidev ja ma väga loodan, et see ei seisku. Et tekib suurem oskus oma kogemusi ja teadmisi edasi anda ja teistega jagada.

Enne tütre sündi valmistasite Jasperit kenasti õe saamiseks ette. Kas uue pere­liikme tulekuga sageli kaasnev armu­kadedus läks teie lapsest mööda?

Peab tunnistama, et see periood möödus üpris valutult. Kuid eks Jasperil läks ikka aega, et Ida olemasoluga harjuda ning õppida ema ja isa oma väiksema õega jagama. Samas, eks teatavad armukadedushetked tekivad veel praegugi, kuid mulle tundub, et selles pole midagi traagilist, pigem võtame seda huumoriga ning kui tõsisemaid ohte ei ilmne, siis ka kergelt ja mänguliselt.

Jasper on juba suur ja iseseisev poiss. ­Mängite koos jalkat või käite kalal?

Nüüd ma tean, mida tähendab “küll lapsed kasvavad ikka kiiresti”. Jasperiga on väga huvitav ja tore koos aega veeta, meie vestlused lähevad aina sisulisemaks ja ka mängud muutuvad. Viimasel ajal on meil olnud võimalus käia Anni vanavanematel Leevre külas abiks maatööd tegemas. See keskkond on lapsele, kes on kasvanud peamiselt linnas, suureks väärtuseks. Ka endal on pärast mõnda värskes õhus veedetud ja päris tööga täidetud päeva kergem ja rõõmsam pöörduda tagasi igapäevatoimetuste juurde.

Edasi lugemiseks telli ajakiri Pere ja Kodu