Kaks aastat tagasi läks Marleen (17) üheksan­dasse klassi. Sinnani oli kõik olnud kenasti: neljaline tüdruk, vahel mõned kolmed. Samal sügisel jäi ­Marleen puukborrelioosi ja nii kehvasti, et diagnoosini jõuti alles paari kuu pärast. “Ta oli täiesti jõuetu! Helistas koolist, et emme, ma olen WCs, ei tea, kas jõuan klassi minna. Ma ei jõua pastakatki käes hoida,” räägib Marleeni emaRiina (44). “Kõndis kodus ringi nagu saja-aastane, hoidis seintest kinni.”

Haiguse tõttu oli Marleeni kooliskäimine kolm kuud lünklik. Samasse sügisesse jäid ka suured elumuutused – tüdruku vanemad läksid lahku ja isa kolis kodust ära. Lisaks põhikooli lõpuklassiga kaasnev pinge ja tundlik vanus – Marleen oli augustis saanud 14.

Ema startis igal hommikul varakult tööle ning Marleen pidi üksi üles ärkama ja kooli minema – kool asub kodust üle tee. Aina rohkem tuli aga ette päevi, mil tüdruk koduuksest välja ei jõudnudki.
“Kogu ta olek hakkas muutuma ning borrelioosi järel hiilis platsi depressioon. Esialgu ei tahtnud ta eakaaslastega välja minna, siis selgus, et tal polegi nagu sõbrannasid. Seejärel muutus keeruliseks koolihommikutel voodist välja tulek ja enda päevaks käima saamine. Lõpuks läks tegutsemine üleüldse järjest vaeva­lisemaks, kuni ta ei suutnud nädalaid enam toast õuegi minna.”

Tuli ette perioode, kui tüdruk väsis suhtlemast ja lukustas end oma tuppa. “Ikka päevadeks! Ma ei näinudki teda! Käis ainult öösiti vetsus ja vett võtmas või midagi söömas. Temaga kontakti saada polnud võimalik,” kirjeldab Riina ahastama ajavat perioodi.

Edasi lugemiseks telli ajakiri Pere ja Kodu