Nii öeldes tegi ta käega hoogsa kaare. Istusin nuudlibaaris, näoga akna poole, tõmbasin lupsti nuudli suhu ja püüdsin ette kujutada, kuidas Telliskivi tänav kümne aasta pärast välja näeb. Ja kas see tänav üldse kannabki siis veel nii pehkinud industriaalajastu nime?

Minu isa pidi kunagi kirjutama koolikirjandi teemal “Jõgeva 2000. aastal”. Ta kirjutas, kuidas Jõgevast saab pilvelõhkujatest pungil miljonilinn. Kiirustas ilmselgelt oma ennustusega ette. Aga tänaseks on tehnoloogiline areng nii hullu hoo sisse saanud, et polegi üldse välistatud, kui kümne aasta pärast avaneb vanast heast nuudlikioskist tundmatuseni moondunud tänavapilt. Lisaks isejuhtivatele autodele juhivad ja kohandavad end majad. Möödakäijate seas liiguvad küborgid ehk inimesed, kes mingi vidina abil on end varustanud mõne erilise võimega. Näiteks võib lisada selg­roole toestava konstruktsiooni, mis võimaldab tõsta 300 kilo üles nagu naksti. Juba praegu on võimalik istutada inimese ajusse kiipe, mis teevad näiteks värvipimedast värvide nägija, kes eristab toone täpsemalt kui tavainimene. Kiibi abil võid vabalt lobiseda ka hiina keeles, ilma et oleks seda iial varem kuulnud või õppinud.

“Kodudes hakkavad meid teenindama robotabilised, põhimõtteliselt orjad,” kirjeldas innovatsioonispetsialist edasi. “Me ise ei pea enam midagi tegema. Võime teha ainult neid asju, mis meile meeldivad.”

Edasi lugemiseks telli ajakiri Pere ja Kodu