Kui ma kesklinna saginast näitlejapaari Saara Kadaku (26) ja Märt Piusi­ (28)­ ning nende väikeseSusanna (5 k) koduõuele astun, võtab mind vastu ootamatult vaikne, aeglaselt kulgeva eluga sopike. Keset linna tekitatud avar kvartal on nagu omaette väike maailm, kus intensiiv­susest suurt midagi järele pole jäänud. Miski ei varja siin taevalaotust, vaid valged pilvetupsud ujuvad laisalt ja segamatult, sellal kui augustikuu kohta liigagi nõudlik päike praeb õuesolijaid.

Lasen all kella, mispeale Saara vaikne hääl mind sisse juhatab. Harras rahu, mis mind nende esikus endasse mähib, reedab, et Susannal on lõunauinak.­ Teavad ju kõik beebiemmed, et mitte miski pole võrreldav selle sulni vaikusega, mis kodus valitseb, kui peategelane parajasti magab. Kõik mured on pausile pandud, kui pisike tegelane õndsalt nohiseb, läbi une õnnelikult ohkab ja vaid korraks pead keerab, jättes unesoojusest niiske juuksetuti õhu kätte kuivama. Just nõnda teeb Susanna, kui Saara mind teda magamistoa ukse vahelt piiluma kutsub.

“Tule edasi,” viipab Saara poolsosinal, mind valgesse-helgesse avatud köögiga elutuppa juhatades. Tuleb välja, et see ei ole näitlejanna mu-beebi-magab-hääl, vaid talle omane rahulik ja vaikne tämber – ka meie jutuajamise kõige emotsionaalsemas punktis tõuseb noore ema hääl vaid õige veidi.

Päris oma kodu

Saara ja Märt pole pidanud vajalikuks Susannat kindla päevakava järgi elama suunata. “Meie elu on olnud nii liikuv, et võimatu on tekitada kindlaid kellaaegu, millal magada või millal süüa,” põhjendab Saara. “Kui Susannal tuju ära läheb, siis järelikult on ta väsinud – siis saab ta tissi ja panen ta magama.”

Elu on olnud tempokas eelkõige seetõttu, et alles paar kuud tagasi kolis paar koos värske pereliikmega üürikorterist päris oma koju. “Kodu otsimine oli tore aeg. Jumal tänatud, et selle koha leidsime! Siin on kuidagi eriti lapsesõbralik: naabriteks väikelastega pered, suur privaatne muruplatsiga aed, kus kasvõi tantsida, mänguväljak, pinksilaud – nagu omaette maailm. Samas oleme kesklinnas, just tulin Balti jaama turult, mis on jalutuskäigu kaugusel, Märt saab käia Linnateatrisse jala tööle,” räägib Saara.

Tõtt-öelda leidsid Märt ja Saara kodu tänu Märdi näitlejast kaksikvennale Priit Piusile. “Priit mainis, et läheb ühte korterit vaatama. Kuna me ei olnud ka endale veel sobivat leidnud, mõtlesime kaasa minna. Ja otsustasime kohe esimesel vaatamisel, et broneerime ära. Oleksime päris ühte majja elama sattunud, aga see tundus kuidagi liiga imelik. Nüüd oleme kõrvalmajades, ühesugustes korterites. Hästi tore on minna nii lähedale pannkooke sööma,” jutustab Saara.

Maale elama noorperet hetkel veel ei kutsu. Märt on küll pärit neljalapselisest perest Põltsa­maalt, ent Saara läbi-lõhki Tallinna tüdruk. “Mul pole oma majas elamise kogemust ja ei oska seda soovida, olen korteris harjunud. ­Pealegi saame oma maa-vajaduse Põltsamaal kätte, käime seal sageli. Märdil on nii tore ühtehoidev pere, mul on kohutavalt vedanud nendega. Ma ei tea, kas keegi seal kunagi üldse tülis on olnud,” muigab ta.

Saara hindab kõrgelt ka oma päritoluperet, eriti nende aktiivset elustiili: ikka sõideti üheskoos ringi ja käidi matkamas. Gümnaasiumineiust (pool)õde teeb seda koos vanematega siiani meelsasti. Terve teadliku elu kasvas Saara ema ja kasuisaga, kes on olnud talle pärisisa eest. “Kui saad ise lapse, muutub suhe oma vanematega veel paremaks ja see on nii tore!” õhkab naine. Paar aastat tagasi sai Saara tuttavaks oma mõned aastad vanema poolvennaga – üksteise olemasolust teati ka varem, kuid aktiivselt suhtlema on nad hakanud alles nüüd. “Kuni endal veel lapsi ei ole, ei tundu sugulussuhted nii olulised. Nüüd aga on meil mõlemal lapsed, kes on ju ka omavahel lähedalt sugulased.” Saara meenutab paari aasta tagust esimest kohtumist vennaga: “See oli nagu oih… no tere! Midagi tuttavlikku ja sarnast oli kohe tunda. Hiljem on selgunud, et meil on veelgi sarnaseid jooni.”

Risti vastupidi plaanidele

Saara valab meile mahla, lükkab värske kalaga võileivad lähemale, toetub mugavalt ümmargusele lauale, pilk rahulikult ümberringi libisemas. “Meil on siin kõik veel pooleli, diivangi pole tulnud ja üldse... Varem armastasin väga hipilikku elukeskkonda, nüüd kujundame pigem skandinaavialikku kodu – uues elujärgus on meile rohkem hakanud meeldima leebemad toonid ja puhtad pinnad.”

Elutuba raamivad ühelt poolt täies ulatuses rõduaknad, mis lasevad tuppa rohkelt valgust. Avaralt rõdult puhuv kerge tuuleke toob lisaks mõnusat värskust ja lehesahinat, üldse mitte linnamüra. “Kujutasime ette, kui hea on siia rõdule last vankriga magama panna, aga ta ei armastagi väga vankris olla ja nii ta magabki toas voodis. Väljas käies kasutan enamasti kandelina,” ütleb noor ema.

Edasi lugemiseks telli ajakiri Pere ja Kodu