Suurest aknast paistsid päikesest heiklevad lumehanged. Vaikus. Vaikus. Mul jooksid külmavärinud üle selja. Ta on vist läbinisti lummatud! Ja siis ta küsis: “Kas te olete kindlad, et soovite sellist nime panna?”

Pärast tütrekese nime esitlemist Facebookis pihtis hea tuttav, et ka tema oli kaalunud seda nime oma tütrele, aga julgusest jäi puudu. Varsti kompas üks vastne ema: “Tahaks ka oma tütrele Lumi nimeks panna. Aga kuidas sugulased vastu võtsid?” Hõimlaste reaktsioon pakkus kinnitust, et nimi on osutunud ootamatult pungiks. “Kui sünniks sügisel, kas siis paneksite Pori?” oli lõbu laialt. Ühe vanema sugulase soovi aeg tagasi kerida ja nimevalikuks uus võimalus anda väljendas kingipakike, millele oli peale kirjutatud hoopis teine, vanast muinasjutust tuttav, piparkoogimajast tükikesi haukava tütarlapse nimi.

Hiljaaegu sattusin peresõpradega puhkama ühes maatalus. Kui sealne peremees küsis laste nimesid, tutvustasin: “Lumi.” Härra laksas käega vastu põlve, endal kulmud laes. “Ja see on Kõu!” hakkas mul endal lõbusaks kiskuma. Laksti. “Ja tema on Säde!” nimetasin ka sõprade last. Laksaki! “Ja siin on Tormi!” Õhku ahmiv suu. “Einoh, Matsalu looduskaitseala,” pupsis ta. Mina andsin hagu juurde: “Aga ühel me sõbral sündis just Kuu!”

Edasi lugemiseks telli ajakiri Pere ja Kodu