Kui arvasid kunagi, et seksiteema on raskete vestluste Mount Everest, siis vanemaks saades mõistad, et tegu on pelgalt künkaga, mille otsast ei saa õiget liugugi kätte. Sest kui palju tuleb ette lahutusi, lähisuhtevägivalda, kui palju depressiooni, stressi ja ärevust! Need teemad mõjutavad vanemaid, seega ka lapsi. Häda on ainult selles, et lastega ei taibata või ei juleta neist rääkida.

Lahkuminekust löödud ema lükkab juba kuid edasi vestlust oma nelja-­aastasega teemal, et issil on teine naine. Väikseke loodab, et vanemad saavad taas kokku, ent vahepeal on asjad edasi arenenud – uus naine ootab last. Nüüd on emal juba kaks rasket sõnumit ja kui ta veel niipea endas vestluseks jõudu ei leia, saab kahest kolm.

Teraapias muretseb ema oma viieaastase tütre pärast, kes nägi, kuidas issi emmet lõi. Nähtu mõjus traumeerivalt, laps tahab sel teemal rääkida, ent ema pelgab, et pole selleks piisavalt pädev. Ta usub, et oleks parem, kui mõni spetsialist seda teeks.

Ärevuse ja paanikahoogude all kannatav pereema on pidevalt nii väsinud, et kodus ainult magab. Lapsed teavad, et ema peab puhkama ja nende jalgpalli­võistlust vaatama ei tule. Seega nad isegi enam ei kutsu. Miks asjad nii on, nad ei tea, sest ema pole kunagi oma hädadest nendega rääkinud.

Aga saab veel hullemaks minna – kui lapsele peab rääkima näiteks sellest, et haigeks jäänud vanem ei saagi terveks. Üks perekond lükkas seda vestlust nii pikalt edasi, et ema suri vahepeal ära. Lapsed uskusid aga lõpuni, et kõik saab korda...

Äkki ikka ei maksa torkida?

Need on tõepoolest kohutavalt rasked vestlused, eriti kui oled ise emotsionaalselt laokil. Teisalt hirmutab ettekujutus sellest, kui raske on näha oma lapse kurbust, viha ja valu. Seepärast on lihtsam mängida jaanalindu: kui ei räägi, järelikult pole olemas. Paraku hakkab aga kõik vaiba alla lükatu elama oma elu: sünnitab hirme, toidab fantaasiaid ja paiskab lapse isolatsiooni, kus tal napib elukogemust ja tarkust, et kõigi nende kollidega toime tulla. Lapsel tekivad õpiraskused, ta on ärev ja võib muutuda agressiivseks. Kui infot napib, võib laps teha omad järeldused: mina tegin midagi valesti, see on minu süü...

Teemat vältima võib lükata ka hirm, et valusatest teemadest rääkimine on nagu halva ligi­meelitamine. Hunti ei tohi nimepidi nimetada! Ja kuigi oled märganud, et su teismeline end lõigub, hoidud sa kasutamast sõna “enesetapumõtted”. Tegelikult ei karda ükski saladus ega hirm midagi rohkem kui seda, et talle otsa vaadatakse.

Osa vanemaid arvab, et nad ei oskagi oma lastega rääkida ja et sedasorti vestlused vajavad väljaõpet. Tegelikult on sul aga lapsevanema kutsetunnistus, sa oled lapsega koos kasvanud ja tahad talle parimat – sellest piisab! Nagu ühel seksikoolitusel öeldi: ole ise esimene, kes lapsega sel teemal räägib, siis on tal vähemalt kontrollitud info ja ta ei pea end liivakastis tobedalt tundma, kui keegi seal oma “teadmistega” hooplema kukub.

Edasi lugemiseks telli ajakiri Pere ja Kodu