Vestlused Karksis elava Deini (17) ja Kaius elava Käthliniga (29) olid haprad, kohati oli mõlemal naisel klomp kurgus ja silmad veekalkvel. Eriti siis, kui jutuks tuli sünnitusjärgne aeg või lahkuminek. Mõlemad emad ütlevad, et neil on olnud raske abi küsida, kuid rõhutavad samas, et asi pole mitte rahalises abis, vaid selles, et leida puhkehetke, sõprust ja mõistmist, vaimset tuge. Neid on kammitsenud nende enda hirmud: kartus külajuttude ees, hirm, et mõistetakse hukka – nii noor ja juba üksi!

Deini elab Karksis. Hoolimata noorest east on ta hästi küpse olekuga. Ta räägib kaalutletult ja rahulikult. Tema hääletämber ning diktsioon on sellised, mis sobiksid raadiosse, näitelavale või – miks mitte – psühholoogile. Deini salajane soov ongi õppida psühholoogiat, esialgu teeb vaid muret matemaatikaeksam, kuid oma südikuse juures ja väikse kõrvalt tuleva toetusega võiks ta eesmärgile jõuda küll. Ärge vaadake tema puhul vaid vanusenumbrit, kuulake inimest.

Deini elab vanemate juures üsna kasinates tingimustes. Välikäimla on hoovi peal ja ahi toanurgas vajaks parandamist, kuid tasapisi on pere juba remonti teinud, aknad on vahetatud, tagatoas seinal on Deini enda tehtud suur maal. Ta ise ei kurda kordagi elutingimuste üle. Isegi ei maini mingit suurlinnaigatsust või seda, et oleks millestki ilma jäänud. Pidutseja pole ta kunagi olnud, praegu on ta elus esiplaanil laps ja see, et saaks õpingutega hakkama. Ja ta ei süüdista oma olukorras kedagi. “Mul olid roosad prillid ees,” ütleb Deini ning räägib oma loo.

Edasi lugemiseks telli ajakiri Pere ja Kodu