Raamatu kirjastajal oleks kindlasti hea meel – iga aasta on loota kindlat sissetulekut nii raamatukogulaenutuste kui poemüügi eest. Aga teos ise saab higi, vere ja pisarate maigu külge, kaob ära lugeja kõige mõnusam õigus – valida. Selle asemel on kohustus.

Või siiski... oleneb raamatust?

Neil päevil on mu üheksa-aastasel Annal Aino Perviku “Kunksmoori” kohustuse aeg. Annale meeldib lugeda. Tema igapäevasteks kaaslasteks on sel sajandil kirjutatud teosed, täis ohtrat dialoogi ja sekka näpuotsaga kirjeldusi. Aga “Kunksmoor” on veel sellest ajast, kui balanss oli vastupidine: pikad kirjeldused ja vähem dialoogi. Õnneks harjub inimene kiirelt, tänapäeva lugeja suudab ka eelmise ajastu tekstidesse haakuda ja nendega kaasa minna.

Kunksmoor, kes ta siis on? Ta on tugev ja tubli – eks seegi ole näitaja, et ta niimoodi meie sajandisse välja on jõudnud. Ma näen Kunksmoore igal pool oma sõprade-tuttavate hulgas. Tõeline naine, kes leiab maast poolsurnud poole peaga mehe, äratab ta ellu – isekeedetud nõiajoogi abil –, siis korraldab “Teeme ära!” aktsiooni ehk koristab maailma prügist puhtaks. Oma igapäevaelus on ta praktiline, metsas ei käi ta mitte niisama uitamas, vaid selleks, et midagi kasulikku üles noppida ja teisi aidata – eks ikka isekeedetud nõiajookidega. Aga kõige selle juures on temas ka armastust ümbritseva vastu, loodusega üheks olemist ja mehe vajamist enda kõvale.

Edasi lugemiseks telli ajakiri Pere ja Kodu