Minu esimese kassi esimesed pojad kasvasid kiirelt ja peagi tuli meil vaadata tõtt probleemiga: kassikestest lahti saada polegi nii lihtne. Ema pani oma töökohas kultuurimajas kuulutuse üles, teise kuulutuse viisi­me poe juurde. Aga kassipoegi oli ju igal pool niigi palju. Kõik karja­laudad olid neid täis, mine vaid ja vali. Kes vähegi soovis endale kassi võtta, oli seda ammu teinud.

Nii see tundus. Terve küla kassipoegade vajadus oli täidetud. Kas tõesti jääbki meile nüüd emakass koos oma kolme pojaga – kokku neli kassi? Katsusin seda ette kujutada ja olin oma 12 eluaasta kohta nii elukogenud küll, et aru saada: see ei lähe mitte! Ema ja isa poleks nõus.

Mingi lahendus tuli leida.

Kui kool algas, kirjutas ema kuulutuse ja andis selle mulle kaasa, et ma paberi kooli ukse peale paneks. See oli tolle aja kohta moodne samm. Facebooki ja interneti-loomafooru­meid ju sel ajal veel polnud, kuid ema mõtles õigesti: kooliuksest liikleb läbi palju neid, kes endale alati kassi on igatsenud. Loodetavasti suudab mõni neist ka oma emale ja isale augu pähe rääkida.

Ja tõepoolest. Meile helistatigi ja saimegi ühe pojakese ära parseldada.

Aeg läks. Kassipojad olid juba üle kolme kuu vanad, asi hakkas kriitiliseks minema. Kõik ju teavad, et kassipojad on nunnud, aga nad kasvavad ruttu suureks. Muidugi on ka suured kassid nunnud, aga neist ei saa enam lahti, peaaegu kõik soovijad valivad kassipoja.

Edasi lugemiseks telli ajakiri Pere ja Kodu