Eesti Kaitseväes kantselei juhatajana töötaval Margen Õlijasel on kaks poega: Roland (10) ja Enry (5). Kui noorem poeg on piitspeenike, siis vanem kaalub oma 147 cm pikkuse juures 55 kg. Tõsi, suve algul oli ta 9 kg kergem.

Emale teeb Rolandi praegune kehakaal ja välja­nägemine muret. Kui igapäevatöö nõuab naiselt külma närvi, siis pojast rääkides muutub ta emotsionaalseks. “Oleks ma teadnud, et suve jooksul olukord niimoodi muutub, ei oleks ma lubanud pojal minna kodust eemale – ei laagrisse ega vanaemade juurde,” lausub ta.

Kaaluteema muutus aktuaalseks kolm aastat tagasi, kui poiss kooli läks. Selle ajani oli lapse kaal püsinud normi piires, kuid siis hakanud kerkima, tõustes lühikese ajaga mitu kilo. Eriti üllatas seejuures asjaolu, et just enne seda oli pere kolinud linnakorterist maale, suure aiaga majja, kus liikumisvõimalusi oli palju enam kui varem.

“Ma ei tea, kas kaalutõus oli tingitud elumuutustega kaasnevast stressist, mida poeg küll vähimalgi määral välja ei näidanud,” arutleb Margen. Emale tundub ikka veel uskumatu, et peres, kus siiani pole kellelgi kaaluga probleeme olnud, üldse nii järsk kaalutõus võimalikuks sai. “Geneetilist soodumust ei ole pojal ei minu ega isa poolt, aga ometi on laps paks.” Öeldes sõna “paks”, valguvad viimaseid kuid lapseootel naisele pisarad silma.

Margen on teinud viimase kolme aasta jooksul kõik endast oleneva, et poja kaalu normi piires hoida: “Oleme käinud arstide vahet, teinud läbi uuringuid, jälginud toitumist. Olen pojaga rääkinud ilusti, vahel ka karjunud, kuid kõik on olnud asjata.” Kõige suurem probleem on ema arvates see, et mitte keegi teine – ei poeg ise ega ka ülejäänud pereliikmed, sõbrad, tuttavad – Rolandi praeguses kaalus probleemi ei näe. “Ainult üks sõbranna on minuga sama meelt, pidades poisi üle kümnekilost ülekaalu ebanormaalseks. Teised kõik üritavad lohutada, et pole ta ju nii paks midagi, küll kasvab välja,” räägib naine murelikult. “Tunnen, et võitlen tuuleveskitega, tunnen end läbikukkunud emana.”

Rolandi jaoks pole liigne kaal probleem, sest ta on väga seltsiv ja sotsiaalne. Tal on palju sõpru, ka tüdrukute hulgas, teda kutsutakse alati sünnipäevadele. “Ka spordis on ta aktiivne: kehaline kasvatus on tunnistusel viis,” tunnistab ema, kes peab poisi populaarsust omamoodi komistus­kiviks kaalu langetamisel.

Praegu käib Roland kolm korda nädalas maadlemas, varasema jalgpallitrenni vahetas ta maadluse vastu pärast uue treeneri tulekut. Kuna nüüdseks on poisil ülekaalu tõttu tekkinud lampjalgsus, ei soovita arstid tal jooksu­aladega enam tegeleda. “Samas pole 15 000 sammu kõndida või 15 kilomeetrit rattaga sõita talle mingi küsimus,” ütleb Margen ja küsib retooriliselt: “Aga kust see ülekaal siis tuleb?”

Suhkurtõve oht

Ka perearst ei näinud Rolandi kehakaalus probleemi seni, kuni palus poisil kaalule astuda. Kaalunumbrit nähes suunas arst ta endo­krinoloogi juurde. Seal tehtud analüüsid näitasid aga, et Roland on täiesti terve. Edasi suunati poiss Tallinna lastehaigla dieetõe juurde, kes käskis tal kõigepealt käed üles tõsta. Niipea kui õde Rolandi kaenlaalustes ja küünarnukkidel tumedaid laike nägi, ütles ta, et poisil on tõsine suhkurtõve oht.

Edasi lugemiseks telli ajakiri Pere ja Kodu