“Ema, kas tädi Sille mees on surnud?” küsis mu viiene poeg ühel päeval mu hea sõbranna kohta. Ehmusin ja muigasin samal ajal. Sille nimelt elab üksi ja on lesbi. “Ei, miks sa seda arvad?” küsisin, et võita aega mõtlemaks välja, kuidas seda nüüd kõige paremini seletada. “Miks ta siis üksi elab? Mul on nii kahju... tal on vist väga kurb olla,” arendas laps oma muret edasi. Miski reetis, et ta on seda mõtet juba omajagu peas veeretanud.

“Tead, ma saan kindlalt öelda seda, et ta pole kurb ja keegi pole surnud. Sillel on hoopis hea sõbranna.” Puh, kujutasin ette, kui segaselt selline seletus lapsele mõjuda võib, ja tundsin end üsna tobedalt. “Aa, tema mees ei olegi surnud?” lõi aga lapse nägu kohe kergendusest särama. “Ja ta ei ole üksi ega kurb? Tal on sõbranna?” Noogutasin. Nii palju oligi vaja. Tundub, et lastele tekitavad muret hoopis teised asjad kui täiskasvanutele. Mitte see, ­­m i k s o m e t i on mõnel tädil sõbra asemel sõbranna, vaid palju olulisem: ega keegi äkki üksi ja kurb ei ole?

Miina (34) kuuene tütar tuli ühel päeval lasteaiast koju küsimusega: “Emme, kas nii saab olla, et ühel lapsel on k a k s ema?” Miina saigi alles siis teada, et rühmas on laps, keda kasvatavad samast soost vanemad. Ilmselt oli see laste vahel kuidagi jutu sees välja tulnud.

“Mulle tuli see üllatusena ja hakkasin mõtlema, kuidas seda nüüd lapsele seletada. Huvitaval kombel aga piisas talle, kui alustasin, et mõnikord on tõesti nii, et üht last kasvatavad ja armastavad kaks ema,” jutustab Miina. “Edasi ta uurima ei hakanudki ja ma ise pole ka seda teemat urgitsenud. Pigem on see probleem suurtele kui väikestele. Täiskasvanud on kinni oma arusaamades, lapsed on palju rohkem avatud ja eelarvamustest vabad.”

Hiljem pani Miina tähele, et kui lastevanemate koosolekul tuli kirjutada, kes on kohal, siis ühe lapse nime juures olid kirjas kahe naise nimed. Ka emadepäeval lasteaias olid mõlemad emad kohal. Rühmas võtsid kõik asja täiesti loomulikult.

Marje (39) sõnul pole tema lasteaiaealise poja jaoks mingi eriline teema, kui koos elavad kaks meest või kaks naist ja nad kasvatavad lapsi. Nende pere on samast soost sõpradega palju suhelnud ja neil korduvalt külas käinud. Inimesed nagu inimesed ikka, ütleb ka lapse kogemus. Vahel poiss vaid arutab, miks Eestis ei julge kaks naist või meest käest kinni käia, nagu ta on näinud Berliinis. “Ma usun, et lasteaias ja koolis võib need teemad lastele ilusti ära seletada. Teine asi on kahjuks see, mida mõnes kodus arvatakse ja öeldakse.”

Põhjus kiusamiseks

Mari (35) ja Katrin (33) kasvatavad koos seitsmeaastast poega Mari eelmisest kooselust mehega, lisaks on peres väikelaps, kes sündis kunstliku viljastamise teel. Mari sõnul on nad pojale seletanud asju lihtsalt: kahele täiskasvanud inimesele, kes teineteist armastavad, meeldib oma armastust väljendada ühist last kasvatades ja talle armastust jagades. Beebi kohta ütlesid nad samuti nii, nagu oli: hea sõber tegi neile suure kingituse, andis neile beebiseemned, ja arst aitas need kasvama panna.

Sügisel alustas poeg kooliteed ja pisut on Mari mures võimaliku koolikiusamise pärast. See on tõsine teema, muidugi mitte ainult samast soost vanemate laste puhul. Mida teha, kui lapsele hakatakse koolis ebamugavaid küsimusi esitama või teda pere teemal lausa kiusama? Mari usub küll, et kiusamine on kiusaja probleem ja kes tahab, leiab alati põhjuse, miks kiusata. Ometi on samast soost vanemate lapsed kiusaja sihtmärgina riskigrupis. Naine on kuulnud lugu koolist, kus laps seoti kinni ja talle kleebiti seljale silt: pede. Teemat kasutatakse halvustamiseks isegi eri soost vanemate laste puhul.

Edasi lugemiseks telli ajakiri Pere ja Kodu