Rahvusvahelise õiguse järgi lahendavad reeglina kõiki lapsega seonduvaid vaidlusi selle riigi kohus ja ametiasutused, kus laps elab. Tema kodakondsus ei oma tähtsust. Põhimõte tugineb eeldusele, et lapse elukohajärgsel ametkonnal on parimad võimalused selgitada välja lapse ja vaidluse sisu seisukohast olulised asjaolud ja vajadusel võtta tarvitusele kiired meetmed lapse huvide kaitseks (nt eraldada ta perest, reguleerida ajutiselt suhtluskorda vms).

Piisab kolmest kuust uues riigis elamisest, et laps loetaks selle riigi elanikuks. Kui vaidlus tekib ühe kuu möödudes, tuleb pöörduda endise elukohariigi ametkonna poole. Erijuhtudel võivad riikide ametkonnad ja kohus leppida ka kokku, kes neist perega tegeleb.

Tuleb aga arvestada, et mõne riigiga ­kehtivad õigusabilepingud, mille järgi on vanemate vaidlust pädev lahendama lapse kodakondsus­järgne riik. Selline kokkulepe on näiteks ­Venemaaga.

Kokkulepped enne kolimist

Üldine põhimõte on, et kui vanemad lähevad lahku, tuleb enne eraldi riikidesse elama asumist kokku leppida kõigis lapse elukorralduslikes küsimustes. Aluseks võetakse selle riigi õigus, kus lapsega koos elati. Teise vanema nõusolekuta lapse riigist äraviimine on lapserööv ning röövi faktile tuginedes on vanemal õigus nõuda lapse naasmist.

Võtame näitena ülaltoodud eesti-itaalia perekonna ja oletame, et laps sünnib Itaalias. Üks vanematest on ­kodakondsuselt itaallane, teine eestlane. Otsustati aga lahutada ning jõuti üksmeelele, et mõlemad jäävad edasi elama Itaaliasse. Siis juhinduvad vanemad Itaalias kehtivast õiguslikust regulatsioonist ning omavahel sõlmitakse kohtuväline kokkulepe lapse tuleviku küsimus­tes või lahendab vaidluse Itaalia kohus. Kui läheb nii, et ema otsustab kolida lapsega Eestisse, tuleks sõlmida kirjalik kokkulepe enne Itaaliast lahkumist.

Edasi lugemiseks telli ajakiri Pere ja Kodu