Olen alati imetlenud lapsevanemaid, kes mängu­toa-sünnipäevakräu lõppedes asuvad ühtäkki turbo­kiirusel lauda kraamima ja asju kokku pakkima (kell kohe kukub!), suutes seejuures säilitada esinduslikku naeratust ja lahkujatele hüvastijätuks rehmata. Nad väärivad medalit!

“Oh, need megamõõtmes mängutoapeod on ju täiesti kreisid ja minu jaoks eriti veidrad, kui laps on juba suurem ning kui sa ta uksest sisse lükkad ja ise ära kaod,” ohkles ta, kolme koolipoisi ema. “Aga ikkagi on mängutuba okei, võrreldes nende pimedate lahingutubade ja arvutimängukoobastega, mis tulevad hiljem. Ja mingit valikut pole – kõigil teistel on ka sellised peod!”

“Oot, aga kas siis mingit varianti kodus pidada polegi, väiksema seltskonnaga või nii?” uurisin.

“Ega väga ei ole jah. Sest lapsed tahavad niisugust pidu nagu teistel.”

See valikuvabaduse puudus tabas mu teadvust löögina. Mängutubasid on ju imetoredaid ja vahel tähistatakse sünnipäeva ka ühise rabamatka või kutsade jalutamise vormis loomade varjupaigas, aga trend on üks: suured seltskonnad ja pidu peab olema maksimaalselt äge-äge-äge! Erilises kohas, rabava kava ja löövate atraktsioonidega! Ja nii me hakkamegi uskuma, et teisiti – lihtsamalt ja väiksemalt – polegi võimalik lapse sünnipäeva tähistada.

Edasi lugemiseks telli ajakiri Pere ja Kodu