Küll võidi sind aga täiesti suvalise jorsiga samasse hotellituppa panna. Mina ööbisin kord 1987. aasta suvel Tartu Park hotellis ning laiutasin pahaaimamatult keset tuba, kui uks ootamatult lahti läks ja valge­venelasest kaugsõiduautojuht sisse marssis. Kuna kraanikauss oli toas (mingit vannituba polnudki), nägin ma esimest korda, kuidas tõelised mehed hommikuti kaenlaaluseid pesevad. Nii et valgevenelasest autojuht oli okei, aga oma pruut ei olnud – sellised olid reeglid.

Nüüd on ajad loomulikult uued ning kui sa just granaadivöö ja automaadiga samasse hotellituppa ei püüa registreeruda, ei küsi su käest keegi midagi. Abielus või mitte, ööbi, kuidas ja kellega tahad. Ja võhivõõrast ei panda sulle hotellituppa ammu. Ehk siis pole tänapäeval abiellumisel justkui muud point’i, kui et saad äärmisel juhul ühise tulu­deklaratsiooni esitada ja natuke raha võita. Kuigi sellegi pulli plaanib valitsus vist ära lõpetada.

Ja ometi inimesed abielluvad. Mina olen seda suisa kolm korda teinud, olgu issand mulle armuline. Üks anonüümne internetikommentaator nimetas mind kunagi “sariabiellujaks” ja see on vist vaimukaim asi, mida ükski selline kommentaator minu kohta kunagi kirjutanud on.

Miks ma siis abiellun? Esiteks meeldivad mulle pulmad. Mitte tingimata suured ja rohkete külalistega, ent iga “legaalne” põhjus natukegi kallimas restoranis kogu menüü otsast lõpuni sisse kühveldada on minu elus teretulnud. Ja paremat põhjust koos kalli inimesega head ja paremat vitsutada annab otsida. Seda enam, et abiellumisega tekib sarnane “legaalne kohustus” igal aastal, selle nimi on pulma-aastapäev.

Edasi lugemiseks telli ajakiri Pere ja Kodu