“Ohoo, justkui purjekal oleks,” hõikab Kevin (10) tuules lendlevate kardinate vahel mõnuledes. Luca (8) ja Ulla (6) on kummardunud suure klaasist veeanuma kohale ja üritavad õngedega selle põhjast doomino­kivikesi kätte saada. Sissepääsu juures, alles eelmisel sügisel avatud ruumis võib omal nahal kogeda, mida tähendab maa, tule, õhu ja vee stiihia. Kuid ka muuseumi vanemas osas on kõik pidevas muutumises, mistõttu tasub väljapanekuid mõne aja tagant uuesti uudistama tulla.

Laskume trepist keldrikorrusele, kus kottpimedas toas löövad korraks põlema valgusvihud ja kostab hirmu­judinaid tekitavaid hääli. See on õuduste tuba. Nõiamoorid, koletised, silikoonmaskid – vaid murdosa kõigest, mida selles ruumis näha saab. “Oleks pidanud taskulambi kaasa võtma,” arvab Kevin, kes üritab hämaruses mõistatada, millise koletisega ta hetkel silmitsi seisab.

Lapsed on haaranud muuseumisse sisenedes pihku tegevuskaardid, mille järgi saab läbi keerdkäikude, treppidest üles-alla ja ühest ruumist teise orienteerudes omal nahal põnevaid tegevusi proovida. “Mis eristab vanaema hundist?” loeb Kevin ühelt mustalt kapiukselt. “Vanaema ja hunt olid “Punamütsikeses”,” arutleb Luca ja hõikab kohe võidukalt: “Hambad!” Siis tõmbab ta ukse lahti – nähtavale ilmuvad klaasi sees olevad vanaema proteesid.

Edasi lugemiseks telli ajakiri Pere ja Kodu