Kui ma esimest korda oma paarikuuse beebiga vanniujutamisele läksin, ei tundunud mulle ujutaja ettepanek “Noh, kas sukeldume ka?” kuigi hea mõttena. Tema entusiastlikule suhtumisele eitavalt vastata tundus aga samuti kummaline. Seega noogutasin, tõmbasin kopsud õhku täis ja jäin hinge kinni pidades ootama. Lapsuke aga naasis vee alt rahulolevana. Meie pojast sai tõeline veeloom – ta sukeldus mõnuga koduses vannis ja hiljem ujutasime teda basseinis minu käte vahelt mehe käte vahele, seistes üksteisest meetri jagu eemal. Kui lapsele läkski vesi kurku, köhis ta selle välja ja see ei ehmatanud ei teda ega meid.

Seevastu nooremat poega imikueas omal käel ujutama asudes juhtus millegipärast mitu korda, et ta tõmbas endale vett nii sügavale kurku, et oli abitult hääletu. Tema punast nägu nähes keerasin ta igaks juhuks kohe pea alaspidi ning laps hakkas köhima. See tegi mind ettevaatlikuks. Esimesel eluaastal temast vanema venna sarnast ujumissõpra ei saanudki.

Nüüd olen seda meelt, et kõige parem on beebiga alguses spetsialisti käe all ujutamisvõtted selgeks õppida või üle korrata.

Kaheksase Triinu ning aasta ja kümne kuu vanuse Henri ema Mari Vaarik (28) teab, kuidas ujutamist õpetada. Ta on andnud mitu aastat ujutamistunde Pelgulinna perekeskuses ja spordiklubis Reval Sport. “Ajalise, normaalkaalus ja terve lapse ujutamist võib alustada juba ühe kuu vanuselt,” julgustab ta. “Seda tehakse beebidele mõeldud vannis juhendaja käe all.”

Esmast ujutamisteenust pakutakse sünnitusmajade juures ja perekeskustes. Meie kohtume Mari ja Henriga Reval Spordi veekeskuses, mis on basseinide rohkuse ja soojuse tõttu ideaalne koht natuke suurema beebiga vees möllamiseks. Henrile meeldib ujuda. Kohe väga! Ta on enesekindel ja naerune ning naudib tegevust silmanähtavalt.

Edasi lugemiseks telli ajakiri Pere ja Kodu