Alustuseks ei saa kuidagi mööda sellest, kuidas ma Anni (30) ja Tomi (40) koju külla jõudsin, sest just see peaks andma üsna kenasti aimu sellest, millist elu elavad hetkel mõnenädalase pisipiiga Rubi (1 kuu) vanemad.

Anni oli saatnud mulle nende juurde jõudmiseks pea meetrise täpsusega põhjalikud juhtnöörid. Enda arvates sõidan täpselt nende järgi. Kui aga saabub hetk, mil peaksin keerama sisse nende koduhoovi viivale metsa­vaheteele, tundub, et midagi on läinud nihu. Kui pärast mitmendat katset õnnestub Anni telefoni teel kätte saada ja Tomi juhendamise üle võtab, selgub, et olen õigest kohast ikka päris kaugel. Kui lõpuks kolmveerandtunnise Tuhala metsade vahel tiirutamise järel siiski õige maja ees peatun, saan hetkega aru, mis on väikese lapsega noorpere siia elama meelitanud.

Tomi on jõudnud selleks ajaks, kui Anni lõplikult ärkab, teha õuel esimese jalutuskäigu koos nädalase pisitütre ja äsja aastaseks saanud Pürenee mäestikukoera Fifaga, söönud tubli eine ning joonud ära hommikukohvi. Anni paneb Rubi ülakorrusel pärast järjekordset tissitamist magama ning võtab istet avara köögi ja elutoa vahele jääva söögilaua ääres, et jagada värskeid emaks olemise muljeid.

“Oh, siin on nii metsikult mõnus,” lausub ta, kui uurin, kas nad on juba maapaos elamisega kohanenud. Tuhala nõiakaevu kant on tegelikult Anni lapsepõlvemaa, praegugi elavad siin mõne kilomeetri raadiuses tema kaks venda elukaaslaste ja lastega ning õde koos peigmehega. Tundus loogiline, et kui juba maale kolida, siis kindlasti sinnakanti. Plaan küpses, kuni leitigi sobilik koht tulevasele pesale.

Kui kolm aastat tagasi ehitus algas, oli tulevases koduhoovis püsti vaid vana korsten – maja oli langenud omal ajal ühe sarisüütaja käe läbi tuleroaks. Pooleteise aastaga valmis ehitusmeeste abil hubane, rohkete suurte akendega maja, kus õhku ja avarust nii palju, et seda jaguks tervele lastekarjale. Sisse koliti eelmise aasta oktoobris. Ilma lapseta pole Anni ja Tomi majas elada jõudnudki, sest enam-vähem ühel ajal kolimisega tundis Anni, et ootab last. Eriti õnnelik on maale kolimise üle Tomi. Ehkki mehe muusikuelu ja töö Tallinna Poistekooriga eeldab palju suhtlemist, eelistab ta sellele pigem vaikust ning omaette olemist.

Kui üks paadunud linlane ütleks Rahulate kodu asukoha kohta pärapõrgu, siis Annile ja Tomile on see paradiis. Ja see, et sinna toob metsavaheline auklik tee, muudab selle asukoha neile veelgi romantilisemaks. “Siia ei satu niisama lihtsalt ükski juhuslik möödakäija, seeneline ega marjuline,” lausub Tomi rahulolevalt.

Üksteist tasakaalustades

Kui Tomi on omaette olemist eelistav introvert, siis Anni läbi ja lõhki ekstravert, kes armastab väga suhelda, uute inimestega kohtuda ja nendega mõtteid vahetada. Ja kui Anni tass on alati pooltäis, siis Tomil kipub see pigem pooltühi olema. “Võin nõustuda, et Tomi on tegelikult realist. Tema ütleb mulle vahel, et ma olen ebarealistlik, eriti kui üritan talle kõikides inimestes ja olu­kordades ainult head näidata,” naerab Anni.

Kui Tomi on emotsionaalselt suhteliselt kiire reageerija, siis Anni jälle – vastupidi – väga pika süütenööriga. “No kui Tomi võib mõne olu­korra üle pahandada suhteliselt kiiresti, siis mina lähen, kui üldse, närvi alles homme – siis kui Tomi on juba maha rahunenud,” muigab Anni ning nendib, et tegelikult on see igati tervislik, et mõlemad korraga ei plahvata. Sellest tulenevalt on suured tülid nende perele võõrad.

Erinevustele vaatamata on Annil ja Tomil omavahel hea klapp ning teineteisemõistmine. “Ju me tasakaalustame teineteist,” pakub naine. Ta tunnistab, et nüüd, pärast lapse sündi soovib ta ka ise rohkem asju enda ja oma pere teada jätta, seda osalt Tomi ja lapse pärast. “Samas on mul ennast väga raske tagasi hoida. Usaldan põhimõtteliselt kõiki ja selle tõttu ei pea kunagi vajalikuks liigselt ettevaatlik olla,” naerab ta oma esimesi arglikke katseid hakata hoidma suuremat privaatsust.

Ehkki kohe on kätte jõudmas keskpäev, pole Anni sugugi kaua ärkvel olnud. Ta on suure­pärase unega, võib magada üheksa-kümme, vahel isegi kaksteist tundi jutti. Seevastu Tomi läheb hilja magama, kuid ärkab ikka vara üles. Tõsi, nüüd maal elades on ka Tomi uni pikemaks veninud. Õnneks pole Rubi siiani veel Anni ja Tomi unegraafikuid märkimisväärselt sassi ajanud. “Eks näeb, kuidas minema hakkab, alles kaheksa päeva on möödas,” lausub Anni.

Esimest korda poole tunni jooksul hakkab allkorrusel olev beebimonitor vaikselt häält tegema, kostub pisipreili mõminat, mis kasvab vähehaaval nohisevaks nutuks. Tomi läheb ülemisele korrusele, alla tulles hoiab ta vilunult ühel käel beebit – uudishimulikku ja rõõmsailmelist. Anni võtab tütrekese vastu, käes on järjekordne söögiaeg. Preili rahuneb hetkega, asudes häälekalt matsutama.

Edasi lugemiseks telli ajakiri Pere ja Kodu