Merike sattus New Yorki 2001. aastal au pair’ programmiga. Tollal poleks ta osanud arvata, et on 15 aastat hiljem ikka veel seal, pealegi abielus ja emaks Ellale (5) ja Aleksandrile (7). Eestis kasvatus­teaduste alal kõrghariduse saanuna otsis Merike Ameerikasse minnes lihtsalt vaheldust ja puhkust. Nii sattus ta New Yorki. Seal astus aga magistriõppesse.

Üksteist aastat tagasi tutvus ta Texasest pärit Mike’iga, kes töötab tehisintellekti arendava IT-spetsialistina. Nad tutvusid kohtumisportaali kaudu. “Merike lõbustas end seal niisama ja mina üritasin oma kehvakesi sotsiaalseid oskusi korvata,” meenutab Mike. “Merikese profiilist õhkus soojust ja elurõõmu. Olin otsekohe sisse võetud. Üllatuslikult oli ta nõus minuga kohtuma. Meil klappis – ja ülejäänu on juba ajalugu!”

Pika jõega koht

Connecticut on saanud oma nime pikimalt jõelt New Englandi piirkonnas. Nime esialgne kuju on Quinnehtukqut, mis paiga algasukate, mohikaanlaste keeles tähendab pika jõega kohta. Nüüdseks on osariik üks USA jõukamaid ja uhkeldab nii mõnegi universaalse uuendusega – väidetavalt leiutati just sealkandis esimene hamburger, Polaroidi kaamera, helikopter ja värviteleviisor.

Kui pere kasvas, kolisid Barborakid New Yorgist Manhattanilt linna külje alla Westchesteri maakonda. Mõne aja pärast liiguti edasi Connecticutti Fairfieldi linnakesse. “Meie kodukant on rahulik ja puutumatu loodusega. Iga maja ümber on poolteist hektarit maad, seega naabriga kohtuma ei pea – just nii, nagu eestlastele meeldib,” naerab Merike. “Oktoobris-novembris, kui metsad värviliseks löövad, ei jõua siinset ilu endasse ammutada. Elame ka merele lähedal.”

Edasi lugemiseks telli ajakiri Pere ja Kodu