Kui kaua ootusajal laval olid?

Marilin: Umbes poolteist kuud enne Mathiase sündi tegin viimase esinemise. Edasi ei julgenud enam ühtegi pakkumist vastu võtta, sest iial ei tea, millal laps tulla võib. Tegin õige otsuse – ma poleks jaksanud laval olla, viimane kuu oli väga raske.

Kuidas end tundsid?

Marilin: Üldiselt oli enesetunne vist keskmisest parem, aga teisel-­kolmandal kuul tekkis paarinädalane periood, kui olin praktiliselt pikali, ei jaksanud liikuda. Seetõttu jäid mul ka koolis mõned plaani võetud asjad tegemata (Marilinil on käsil psühholoogia bakalaureuseõpingud – autor). Lihtsalt ei olnud energiat! Aga kui selle aja üle elasime, läks juba sujuvamalt. Umbes seitsmenda kuu lõpuni sain päris mõnusalt liikuda ja vastavalt võimalustele ka natuke tööd teha.

Märtsis Eesti Laulu finaalis olid ka mitme esineja lavatiimis.

Marilin: Eesti Laulul olin tõesti päris palju laval, kuid nii mõnelegi artistile sai ka ära öeldud. Lapseootus seab ikkagi teatud piirid ja suur beebikõht ei sobi iga kontseptsiooniga.

Kuidas raseduse lõpus hakkama said?

Marilin: Mul esines juba raseduse kolmandast kuust emaka kokku­tõmbeid, kuigi ma ei teadnud siis, mis need on. Lõpustaadiumis juhtus neid kohe väga tihti. Vahel lausa nii, et jääd keset tänavat seisma ja mõtled, et kuidas nüüd koju jõuan. Ilmselt seetõttu ei saanud ma ka sünnituse alguses aru, et sünnitan. (Naerab.) Esimesed paar tundi mõtlesin, et ahah, täna on selline päev, valusid on tavalisest rohkem. Mingil hetkel hakkasin aega tähele panema – kuidagi kahtlaselt regulaarsed tundusid need tõmbed.

Mis edasi sai?

Marilin: Läksime igaks juhuks kontrolli, kuid pigem selleks, et saaks rahulikult oma tegemistega edasi minna. Eelmisel päeval olime just uue kodu remondi valmis saanud ning plaanisime seal koristama hakata. Aga haiglas öeldi, et avatus on juba neli sentimeetrit. Ma ei olnud üldse selleks valmis!

Edasi lugemiseks telli ajakiri Pere ja Kodu