Viimase kolme aasta jooksul olen beebigruppides kokku puutunud väga paljude emadega, kes on – loomulikult – igaüks omamoodi. Nii palju kui on inimesi, on ka arvamusi ja ma pean oluliseks jääda viisakaks, mitte suruda oma mina teistele peale. Ent mõne koha pealt on see raske, näiteks on väga tuline teema lapsest lahusoleku aeg. Mõni leiab, et enne esimese eluaasta täitumist ei tohiks väiksest üldse eemal olla. Olen suhelnud emadega, kes ütlevad, et on sel perioodil olnud vaid mõne üksiku korra paar tundi lapsest eemal ega kujuta ettegi, kuidas oma beebit üldse sellises vanuses pikemalt kellelegi hoida saaks jätta. Argumenteeritakse, et nii väike laps vajab ainult oma ema ja eemalolek mõjub tema turvatundele negatiivselt. Kõik on mõistetav, kuni mängu tuleb vastuolu – ema kurdab väsimuse ja üksluise elu üle.

Ära unusta ennast!

Püüan ise pereelus leida kuldset keskteed, kus mul oleks aega nii endale, abikaasale kui ka lastele. See ei pruugi alati lihtne olla, vaja on planeerimist ja kompromisse, kuid tulemus on seda väärt. Laste esimene eluaasta võib terve eluga võrreldes tunduda küll lühike aeg, kuid samas võib enese kaotamine sel perioodil teha laastava töö nii enese kui ka paarisuhtega.

Olen mõlema lapse kõrvalt juba nende kolmandast elukuust leidnud aega, et taas tegelda oma hobide ja trenniga. Laps ei tunne end sellepärast kuidagi hüljatuna, et teda hoiab paar tundi või kauemgi mõni teine turvaisik peale ema – olgu selleks isa, vanaema või kaugem sugulane.

Minu esimene, kõige meeldejäävam lapsest eemaloleku öö jäi Lenna beebiaega. Ilmselt nägi abikaasa Erik kõrvalt, kuidas esimesed kuud mulle mõjusid. Ta tegi otsustava lükke ja teatas ühel hommikul, et saadab mu naistepäevaks hotelli puhkama! Lenna oli siis alles kahekuune. Muidugi oli minu esimene reaktsioon, et ma ei taha minna. Erik võttis aga lapse ja ütles, et selleks ajaks, kui nad koju tulevad, olgu ma läinud.

Hakkasin esimese hooga suures tuhinas hoopis koristama, kuni ühel hetkel jõudis pärale teadmine, et kui ma puhkusevõimalust nüüd ära ei kasuta, siis kes teab, millal see järgmine kord juhtuda võib. See ööpäev oli meile kõigile ääretult vajalik ja ma olen nii tänulik, et mu kõrval on kaaslane, kes oskas seda õigel hetkel märgata. Järgmisel hommikul koju naastes olin täiesti puhanud, sest sain 11 tundi järjest magada! Erik teatas, et ka nende öö läks väga hästi ja laps oli öösel vaid korra ärganud. Ma olen enam kui veendunud, et minu närviline olek ärritas ka last. Pärast vaba ööd tundsin end rahuliku ja õnnelikuna. Oskasin näha paljusid asju hoopis teise pilguga.

Hiljuti puhkasime kahe lapse kõrvalt Erikuga koos. Tähistasime abikaasa sünnipäeva. Samasse päeva jäi ka üks festival, mida külastasime üle seitsme aasta sama sõpruskonnaga. Öö veetsime ühes Tallinna kesklinna hotellis. Nora oli selleks ajaks pea kuuekuune ja oli öösel turvaliselt minu ema järelevalve all. Lenna oli mehe ema juures. Oli väga nauditav üle pika aja taas sõprade ja abikaasaga mõnusalt õhtut veeta, ilma et peaks rääkima püreedest, piimast, mähkimisest ja öise ärkamise graafikust.

Suur surve

Minu jaoks ei ole lapsed meie elu, vaid osa meie elust. Ma ei soovi ega tahagi nende külge klammerduda. Nad on see imeline ja loomulik elu osa, kaaslased, kes paraku ühel hetkel jalad alla võtavad ja lähevad oma teed. Sellepärast ei tundugi mulle õige unustada laste kõrvalt seda “oma mina“ sootuks. Oma kogemusest soovitan ergutada meeli ka nende asjadega, mis ei ole seotud perekonnaga. See ei tähenda ju ometi, et sa oma lapsi vähem armastaks! Minul on mõlema lapsega väga tugev side ja hea klapp. Mu süda läheb nende rõõmu ja arengut nähes õnnetundest peaaegu lõhki, kuid see ei tähenda, et ma ennast kuidagi vähem tähtsaks peaksin. Edukas suhe ja pereelu algavad minust endast.

Edasi lugemiseks telli ajakiri Pere ja Kodu