Kes meist ei teaks, et ülemäärane telerivaatamine võib olla lastele kurjast, sest see muudab nad agressiivseks ja häirib keskendumisvõimet. Pealegi kipuvad lapsed võtma animafilmidest üle liigutusi või häälitsusi, mis tihtipeale reaalsesse ellu üldse ei sobi. Eks ole õpetajadki lasteaias või koolis märganud, kuidas pärast nädalavahetust on muidu igati korralikest poistest saanud Hirmsad Henryd. Ometi on paljudel lastesaadetel, anima-, laste- ja perefilmidel õpetlik sisu, millest poisse-tüdrukuid eemale tõrjudes jätame nad paljust harivast ja arendavast ilma. Kuidas suunata lapse huvi teleris-kinos näidatava vastu nii, et sellest rohkem kasu kui kahju oleks?

Dagmar Heringase (33) pere pole kunagi olnud väga suur telerivaataja ega kinoskäija, kuid kui selleks siiski aega jääb, valitakse hoolikalt, mille vaatamisele aega kulutada. Esimestel eluaastatel Dagmari tütart Laurat (8) teler ei ahvatlenud. Lasteaeda minnes hakkas huvi vähehaaval siiski kasvama. Nii sai tüdruku esimeseks suureks lemmikuks joonis­filmisari “Muumioru lood”, veidi hiljem lisandusid “Bullerby lapsed”, “Tjorveni lood”, “Nils Holgersson”, “Hotell Transilvaania” ja kõikvõimalikud printsessi-teemalised multifilmid. Need olid Dagmari arvates igati eakohased ja vägivallavabad, seetõttu ei pidanud ta vajalikuks tütart telerist eemale tõrjuda.

Nüüd, kui Laura käib juba teises klassis, on ta lisaks multi- ja perefilmidele hakanud huvi tundma ka dokumentaalfilmide ja päriselust kõnelevate eesti sarjade vastu. Tüdruk vaataks rõõmuga nii “Saladusi”, “Pilvede all”, “Padjaklubi” kui ka “Suletud uste taga”, kuid ema leiab, et need pole talle veel päris eakohased. “Kui midagi väga häirivat ei ole ja ma ise olen samuti kuulderaadiuses, pole ma teda elutoast ära ajanud või programmi vahetanud. Üldjuhul aga leian, et sageli sisaldavad seriaalid siiski äärmuslikke olukordi, mida kaheksa-aastane veel mõistma ei pea,” selgitab Dagmar.

Edasi lugemiseks telli ajakiri Pere ja Kodu