Hanna-Liina (35) askeldab oma avaras valges köögis ringi nii enesestmõistetava graatsilisusega, nagu oleks ta kogu oma senise elu harjutanud, kuidas last süles hoides putru keeta või panna teevesi tulele, ühe käega kooki lahti lõigata ja teisega silitada samal ajal lapse pead. Ometi on ta seda teha saanud kõigest paar kuud!

“Jää nüüd kuss!” hõikab ta kisa­tekitajale. Seekord ei nõua ­tähelepanu mitte kahekuune Otto, vaid hoopis papagoi Kana, kes ilmus nende koju pisut enne poja sündi. “Papagoi oli Christeri looma­kaupluses lihtsalt ära hüpnotiseerinud,” selgitab Hanna-Liina lapsega konkureeriva tähelepanunõudja majja toomist. Kuid see pole veel kõik. Lisaks kuulub nende perre ka eesti südame, kuid mehhiko särtsakusega beagle’i tõugu koer Taco, kes sunnib Hanna-Liinat iga päev vähemalt kaks korda endaga koos jalutuskäigule minema. Nii nad siis astuvad mööda Kalamaja tänavaid: ühe käega lükkab Hanna-Liina lapsevankrit, teisega hoiab koerarihma, lõppsihiks mõni tore kohvik, kus saaks nautida päeva tipphetke ja juua tassike cappuccino’t.

Oma praeguse elustiili juures ei tunne Hanna-Liina vähimatki tüdimust või väsimust, ammugi mitte kõrvalejäämist “päris elust”. “Mul ei ole millestki ilmajäämise tunnet. Ma olen saanud väga palju reisida ja elada iseendale. Nüüd on minu jaoks uus ja huvitav väljakutse see, et peangi olema rutiinis ja vastutama ühe väikese inimolendi eest. Ja kui ma sellega hakkama saan, olen enda üle uhke.”

Edasi lugemiseks telli ajakiri Pere ja Kodu