Akna taga möllab üks esimesi tõsiseid sügistorme, kui saabume Katariina, tema poja Rudolf Mattiase (7) ja elukaaslase Siimu (29) Kalamaja koju. Tuul kogub aina tuure ja pillub veel värviliste lehte­dega puude oksi vastu aknaid siin puumaja ülakorrusel. Katariina kõnnib meile uksele vastu kergelt ja hõljuvalt, oma suureks paisunud kõhule vaatamata, justkui oleks tal kanda udusulg, mitte seitsmekuune kõhubeebi.

Laps sünnib nende perre detsembris. “Praeguse seisuga on ta veel tüdruk,” täpsustab Katariina muiates – sest mitmelgi ta tuttaval on ootekuude jooksul “tüdrukust poiss saanud”.

Ka Ruudi on täna natuke varem kodus, sest korvpalli­trenni ta ei läinud – hooaja esimesed külmetushaigused kimbutavad.

Mulle tundub kohe tuppa astudes, et pole ainult sügistormi või hubaselt mõjuvate puit­põrandate ja -mööbli teene, et see kodu nii soe, rahulik ja mõnus tundub. Küllap on oma osa ka neil, kes siin elavad.

Meil polnud just keeruline kohtumiseks aega kokku leppida, sest Katariina on sel sügisel üsna kodune. Käib “Padjaklubi” võtetel ja on esimesse klassi läinud Ruudi päralt. “Ma ei kujuta ettegi, kuidas käia üheksast viieni tööl, kui laps on esimest aastat koolis,” tunnistab ema. “Hommikust õhtuni käib üks toomine ja viimine – kooli, trenni, poiste­koori.” Mingil hetkel hakkab poiss muidugi ise käima, tee on juba selge.

Edasi lugemiseks telli ajakiri Pere ja Kodu