Kui keerata Tallinna-Pärnu maanteelt Märjamaa tee otsast maha ja sõita mõned kilomeetrid Altküla suunas, torkab ühel hetkel silma ümberkaudsetest majadest oluliselt kõrgem häärber, mille ees seisab päikeselisel juulipäeval korralik autoderivi. Pole kahtlustki, et see on Paju talu ja vähemalt osa neist autodest sõidab siit ära maasikakaste täis pagasiruumiga.

Õuel võtavad meid vastu Paju talu peremees Maario (39) ja perenaine Siret (36), kes aga istub kohe pärast sooja tervitust autosse, et tõtata vastu bussile, millega saabuvad töölt tema vanem tütar Janely (19) ja Maario tütar Marion (16) – mõlemad sündinud nende eelmistest kooseludest. Sireti ja Maario ühised lapsed Sarah (4) ja Birk (7) lustivad samal ajal koduõues batuudil.

Pererahval on seljataga selle suve kaks kiireimat päeva – lõpuks ometi on taevas päike siranud ja maasikad endale punase rüü saanud. “Tavaliselt sel ajal maasikaaeg juba lõpeb, sel aastal aga alles algab,” lausub koos vanemate peretütardega tagasi koju jõudnud Siret. “Kui päike paistab, valmivad marjad kiirelt. Need marjad, mis hommikul veel vaevu õhetasid, on õhtuks juba tulipunased, mis tähendab seda, et hektariline maasikapõld tuleb teinekord lausa kaks korda päevas üle käia.”

Pererahvas müügihooajal päeval ise siiski maasikapõllul ei küüruta, selleks on neil korralik abivägi lähikonna külaelanikest. Õhtuti ja nädala­vahetustel võib aga ka Sireti leida maasikavagude vahelt marju noppimast. Marjade kaalumine, pakkimine ja ostjatega arveldamine, samuti peenravahede niitmine ja taimede kastmine on sel aastal enamasti peremehe õlul. Nimelt on Siret ja Maario maasika-aastad omavahel ära jaganud. “Kui esimesel aastal olin mina beebiga kodus ja põld oli mu ainuke tööpõld, siis eelmisel aastal võtsin maasikaajal põhitöökohast puhkuse ja “puhkasin” põllul. Oli väga raske “puhkus”,” selgitab Siret. Sel aastal “puhkab” põllul aga Maario, õhtuti ja nädalavahetustel “puhkavad” nad seal mõlemad koos.

Selline rotatsioon, kus rollid iga kahe aasta tagant vahetuvad, aitab ära hoida tüdimust. Pealegi, kui mõlemad suvel korraga maasikatele pühenduksid, oleks sellega kogu puhkus läinud ja muule peale maasikate ei saakski mõelda. Nüüd aga käib Siret suvel rahumeeli Raplas tööl ning jõuab lapsi ja abikaasat veel kodus rõõmustada enda küpsetatud maasikatortide ja muude maitsvate küpsetistega, mis maasikaajaga kaasas käivad. Ka kevadised ja sügisesed põlluhooldustööd on sel ja veel järgmiselgi aastal suuremalt jaolt mehe teha, siis tuleb jälle perenaise kord.

Kaks aastat ebaõnne

Maasikate kasvatamine pole mee­lakkumine. Kui Siret pärast Sarahi sündi beebiga koju jäi, arutasid nad mehega, kuidas võiks maja ümber asuvat haritavat maad ära kasutada nii, et sellega saaks elatist teenida. “Langetasime otsuse kõige magusama ja samas väga keerulise hinge­laadiga marja kasuks,” tõdeb Siret. Nende esimese aasta väikest proovi­peenramaad tabas üleöö – just siis, kui põõsad olid marju täis – äkksurm ehk maasikate närbumis­tõbi. Sellele vaatamata istutasid nad järgmisel aastal hektarisuurusele põllule ligi 20 000 maasikataime. “Meil on kolme aasta jooksul käinud põllul palju kutsumata külalisi: rohulutikad, maasika seemnenäkk, hahkhallitus, õielõikaja, ripslane, nälkjad ja herilaseparv. Viimase tõttu ei saanud eelmisel aastal hooaja lõpul valminud marju enam korjama minnagi. Selle aasta “külalised” on aga rästad, kes külastavad parvedena magusat toidulauda,” kirjeldab Siret pahalasi, kes on saagi hävimisele kaasa aidanud.

Tal on siiamaani meeles see hais – “Just nimelt hais!” rõhutab Siret –, mis levis nende eelmise aasta jaanitulelõkkest, kus nad põletasid ära ligi 2 tonni maasikaid. “Üritasime kasvatada mahemaasikaid, ei pritsinud kordagi ja tulemuseks oli hahkhallitus, mis hävitas suurema osa saagist,” selgitab peremees. Justkui sellest kõigest oleks olnud veel vähe – läinud sügisel jooksis Paju talu maasikamaalt üle naaberfarmi uudishimulik 60-pealine mullikakari, kellest mõni jõudis isegi pererahva koduuksest sisse piiluda.

Edasi lugemiseks telli ajakiri Pere ja Kodu