Poiss joonistas kutsed valmis ning ulatas need koolis väriseva käega paarile sõbrale. Isa soovitusel oli ta mõned kutsed ka paarile tüdrukule meisterdanud ja need andis ta üle veelgi rohkem väriseva käega. Saabus tähtis päev, ema oli hommikul köögis pirukaid küpsetanud ja salateid hakkinud ning isa poisile tähtsaks sündmuseks spetsiaalselt ostetud triiksärki ja lipsukest selga passinud. Kõik olid ootusärevuses, eriti muidugi vanemad, sest tulemas oli nende ainsa lapse esimene suurem pidu, mille õnnestumisse nad rohkelt hoolt ja muret olid investeerinud.

Paraku on selles eas lapsed tihtilugu õelamad, kui täiskasvanud inimesed oskavad ette kujutada. Poisi sõbrad olid omavahel kokku leppinud, et boikoteerivad tema pidu, lihtsalt “pulli pärast”, ilma ühegi muu põhjuseta. Uksekell ei helisenud poisi esimese suure sünnipäeva jooksul kordagi. Südantlõhestav lugu, mida meenutades mul tänaseni klomp kurku tõuseb. Minu sõbrast on nüüdseks saanud tuntud ja lugupeetud inimene, tema toonastest sõpradest mitte, nii et mõnes mõttes klaaris saatus aastate eest sündinud ebaõigluse ära. Ent see ei muuda olematuks julmust, mida lastes ka täna, peaaegu viiskümmend aastat hiljem, hirmuäratavalt palju esineb.

Ma olen kuulnud, et Inglismaal sõlmivad lapsevanemad oma maimukeste sünnipäevi ette valmistades teiste vanematega lepingud, kus on kirjas trahv juhuks, kui nende laps kohale ei ilmu. Umbes nii, et kui sinu laps on RSVP teinud ja mina olen kringlit ja batuuti tellides tema osalusega (loe: kingitusega) arvestanud, siis tulemata jätmine on minu jaoks majanduslik kahju ja sul tuleb see heastada. Kõlab hullumeelselt ja ongi hullumeelne, ent suurema peo planeerimine võib ühele perele tõepoolest korraliku eelarvelise paugu panna. Kui lapsed siis õela boikoti otsustavad organiseerida, lappigu vanemad vähemalt too eelarveauk kinni, emotsionaalset haava pole nii ehk naa võimalik ravida.

Edasi lugemiseks telli ajakiri Pere ja Kodu