Arvuti tõstetakse lastetuppa ja sätitakse õige nurga all paika. Siis timmitakse heli­tugevust. Kuid mitte selleks, et lapsed­ hakkaks sealt õhtuseid multikaid vaata­ma või arvutimänge mängima – algab hoopis lastetoa koristamine! Teispool ekraani, sadade kilomeetrite kaugusel jälgib läbi arvutikaamera hoolas isasilm: kas kõik saab ikka korda? “Need mänguasjad sealt veel ka,” juhendab isa. Või: “Ei-ei, praegu ei ole mitte mängu-, vaid koristamisaeg!” Aga ega lapsed koristades eriti mängima kipugi, sest nad teavad, et isa jälgib. Pealegi saab samal ajal papsiga mõnusalt juttu ajada. “Mis koolis juhtunud on? Kuidas sõpradega läheb?” uurib isa. Rääkida on nii mõndagi. Pereema toimetab samal ajal rahulikult kodus teises toas või teeb köögis süüa.

Pilt number kaks: poeg istub arvuti ees, matemaatikaõpik ja vihik avatud, pliiats käes. Ta ei klõbista seal sõpradega suhelda, kui ema parajasti vaatama ei juhtu. Aeg-ajalt kritseldab poiss midagi vihikusse, siis sügab pliiatsiga kõrva­tagust. Loeb kõva häälega õpikust ülesande teksti ette. Isa oma teises riigis on koju jõudnud, istunud laua taha ja kuulab-jälgib oma ekraanilt. Ka temal on käes paber ja pliiats. Mõlemad lahendavad viienda klassi matemaatikaülesandeid. Teinekord teeb poiss õpikuleheküljest pildi ja saadab isale. Isa ei saa oma turvalise, suure ja sooja käega küll poja siilisoengut mööda pai teha, kui üles­anne välja tuleb, kuid juba nädala pärast jälle saab!

Edasi lugemiseks telli ajakiri Pere ja Kodu