See polnud küll Kuljuse ainus veidrus. Juba 13aastaselt oli ta alkohoolik (Kuljuse kodus olid asjad väga pahasti, kui leebelt väljenduda), ta lõhnas kassipissi järele ja tõmmud silmad olid tal alatihti punnis, justkui põdenuks ta mõnd eksootilist närvihaigust. Kuid just Kuljuse pöidlaimemine on mul tänaseni meeles, seda enam, et tegelikult oli ta tähelepanuväärselt andekas ja sõbralik poiss, lihtsalt kuri saatus oli ta valesse perekonda sündima suunanud.

Kuljuse sõbrad tegid tema pöidlaimemise kulul pidevat nalja ja kui pallimängus pidi keegi kaotama või, hullem veel, platsilt üldse kõrvale jääma, oli see alati Kuljus. Ta oli lihtsalt nii palju teistsugune poiss, et ülejäänud teda igal võimalusel kiusasid, ise alati aru andmata, miks nad seda teevad. Laste värk, mis parata.

Ega Kuljuse ema targem olnud, nii vähe, kui ta omal jalal oli võimeline pojaga hoovi peale riidlema tulema. “Kas ma sulle vähe olen öelnud, et pöidla koht on kindas, mitte suus!” sajatas ta sellest hoolimata, et Kuljuse sõbrad naise joobnud parastamist pealt pidid kuulma.

Küllap imes Kuljus pöialt selleks, et millestki lohutust saada. Ju oli pöial too ainuke sõber, kelle poole võis igas olukorras pöörduda, kartmata, et see teda mõnitama või hurjutama kukub. Taoline sõber on tegelikult igal lapsel – kellel kaisukaru, kellel mõni riideese, kellel tegevus. Vanematena püüame me oma maimukesi nende elututest sõpradest teatud vanuse saabudes võõrutada, kuid vähemalt Kuljuse puhul ei andnud sedasorti pingutused tulemust.

Edasi lugemiseks telli ajakiri Pere ja Kodu