Lapse saamine on kindlasti elu üks kõrgpunkte – ja kaugeltki mitte selle lõpp! Isegi kui aasta-kaks keerlevad kõik mõtted uue ilmakodaniku ümber, siis ühel päeval peavad ema-isa taas hakkama enda elu üles ehitama.

Neli-viis aastat tagasi üht maaelu­teemat kajastades sattusin kokku silmapaistvalt enesekindla noore naisega. Tal oli oma väike firma, õhtuti ja nädalavahetustel käis ta linnas koolis uut eriala omandamas. Lisaks oli ta kohaliku elu eestvedaja ning saja muu toime­tuse kõrvalt osales ka vabatahtlikus töös. Alles meie jutuajamise lõpus avaldas ta pooleldi saladuskatte all, et ta on juba ammu ema – üks neist, kes oli lapseootuse pärast gümnaasiumi pooleli jätnud. Rääkis, kuidas esimesel paaril aastal valdas teda masendus, lootusetus ja isegi hirm. Kas ta lapse kõrvalt enam kodust välja saabki või kas ta kuhugi üldse kõlbab, kui pole keskharidustki, oli ta mõelnud. Paar käiku psühholoogi juurde ning ühe pooltuttava öeldud ergutussõnad: “Tüdruk, sul on selle töö peale annet!” muutsid tema elu. Ta läks uuesti kooli, leidis uusi sõpru ja mõttekaaslasi ning vaid mõni aasta hiljem oli tema elu tundmatuseni muutunud.

Madalseisust raamatu avaldamiseni

Kesk-Eestis elav Maarja Loorits (26) tundis veel aasta tagasi, et pole oma eluga sugugi rahul. “Olen loomult optimist, kuid lapsega kodus olles maandusin üsna suurde madalseisu ja kõik tundus kehvasti olevat,” tunnistab ta. Nüüd, vaid aasta hiljem, on aga teisiti. Maarja on avastanud endas kirjutamisande ning avaldanud koguni oma esimese lastele mõeldud raamatu kõnekäändudest ja eesti keele mängulisest poolest. Mis aga peamine – Maarjast on saanud teiste toetaja, kes aitab ja innustab noori lapsevanemaid oma unistuste poole püüdlema, kodust välja minema, suhtlema, tööd otsima või haridusteed jätkama.

Edasi lugemiseks telli ajakiri Pere ja Kodu