Keset tõtakat argipäeva istun Herdis Elmendi (41) vastas, pastakas varmalt peos. Pöördusin tema poole sooviga teha lugu tervislikest valikutest toidupoes. Pean silmas just endasuguseid kiirustavaid emasid, kellele kokkamine on pigem tüütu kohustus kui kirg, kuid kes sellegipoolest on kohustatud oma pere toidulauda katma. Mida pikemalt me Herdisega juttu ajame – tänapäeva kiirustamisest, toiduainetööstusest, meie igapäevastest valikutest –, seda enam mõistan, et olgu ma nii hõivatud kui tahes, kiirtoidulettidel pakutava peale lootma jääda ei saa. See lihtsalt pole õige valik, kui oma pereliikmete tervisest vähegi hoolin.

Herdis on endine suhkrusõltlane, kes on omal nahal kogenud ka ortoreksiat – haigust, mida iseloomustab äärmustesse kalduv vajadus toituda ülitervislikult. Nüüd on ta teadlikum ja ütleb, et toitumise puhul on kõige tähtsam säilitada rahu, kuna toit moodustab vaid väikese osa meie heaolust. Ja lisab kerge muigega, et palju hullem on toidu pärast stressata, kui aeg-ajalt rämpstoitu süüa. Juba stressimõte ise on kahjulikum kui ükskõik mis ebatervislik söök, mida suhu pistame.

Seda olulisem on toidutarga sõnul kokkamist, sööki ja söömist nautida: “Kui ei ole aega rahulikult süüa, siis ei ole ka tervislikest valikutest kasu. Toitainete imendumine ja seedimise võimsus väheneb kardinaalselt, kui sööme püstijalu ja käigupealt,” koputab Herdis meile südamele. “Toit on energia, mida mõjutavad nii meie mõtted kui ka ümbritsev keskkond. Kui sööme kiirustades autoroolis või arvutiekraani helendava valguse taustal, laeme ennast toidu kaudu ka sealt tuleva energiaga.” Vestluskaaslane viitab Novak Djokovici raamatule “Võitja serv”, kus tipptennisist kirjeldab, kuidas ta toidu kaudu oma kehaga suhtleb: “Nagu ma juba mainisin, meeldib mulle nüüd aeglaselt ja vaikselt süüa. /---/ Sel moel üritan söömise ajal edastada oma kehale nii toitu kui positiivset energiat. Elus on nii palju vältimatut müra, millega kaasneb paratamatult stress.”

Edasi lugemiseks telli ajakiri Pere ja Kodu