Kogenud personalijuht Joole (41) tundis kaks aastat tagasi, et oleks vaja uusi väljakutseid. Ta rääkis oma mõtetest tuttavatele, kellest üks pakkus välja, et ta võiks Portugali tööle kandideerida. Kompleksivabalt ja paindlikult otsustas Tarvi, et temal pole probleemi abikaasa karjääri nimel paariks aastaks Eestist ära minna. Vastupidi, isana oli tal hea meel, et avaneb võimalus igapäevasest töisest rutiinist välja saada ja tütardega rohkem aega veeta. “Miks siis mitte!” otsustas pere, ja Joole asus tööle. Ta kolis kolmeks kuuks Portosse, seejärel tuli Tarvi (47) lastega järele ning pere asus Portugali avastama.

Nende uus kodulinn pakkus selleks palju võimalusi. Porto, üks Euroopa vanimaid linnu, on olnud alati oluline kaubakeskus. Sealt ka selle nimi, mis ladina keeles tähendab sadamat. Atlandi ookeani ja Duoro jõe kaldal olev Porto vanalinn kuulub maailmapärandi nimistusse. Vaatamist ja avastamist seal jätkub – Lissaboniga võrreldes on jäänud alles palju iidset arhitektuuri ja aasta jooksul toimub ohtralt igasuguseid vahvaid üritusi. Kuna Porto pole laastavaid sõdu üle elanud, on seal säilinud kloostreid, kirikuid ja elumaju, samuti on linnas mitu vana kuulsat ülikooli. Kirjude punaste katustega majad ja kirikud künklikel jõekallastel koos mõnusate kohvikute-restoranidega pakuvad silmailu ja võimalust lõõgastuda. Duoro jõel on kaks kuulsat silda – Maria Pia ja Dom Luis –, mille arhitekt on Gustav Eiffel, kelle käekiri paistab kaugele ära. Linna kaunistab Torre dos Clérigose barokne torn.

Lisaks Portugali riigile on Porto järgi nime saanud ka kuulus kangestatud portvein, mille tegemine sai alguse just seal. “Tehaseid, kus portveini tehakse, on lõputult. Portveini- ja üldse veinikultuur on kogu Portugalis kõrgelt arenenud,” räägib Joole ning selgitab, et port­veini joovad kohalikud enamasti toonikuga.

Rikas toidukultuur

Portugali toidukultuurist rääkides naerab Tarvi, et portugallased söövad peamiselt saia, riisi ja kõikvõimalikke suppe. Ta toob näite tüüpilisest toidust francesinha, viiekordsest või­leivast, millest võiks rahulikult jätkuda kahele. Selle korruselise moodustise vahel on kõik, mis kätte juhtub: liha, vorst, juust, tomati- või juustukaste ja kõige otsa on löödud muna. Ilma õlleta, ütlevad portugallased, pole francesinha kallale mõtet minna. Lisaks saadab seda korrusleiba tavaliselt korralik kuhi krõbekartuleid.

Tegelikult saab Portos muidugi söönuks ka tervislikult. Joole räägib, et tihti on kohalike laual liha, oad, oliivid ja mereannid, samuti ookeani­kalad, nagu tuunikala, sardiinid ja tursk (kohalikus keeles bacalhau). Viimast valmistatakse sadade eri retseptide järgi ja see on rahvasuus isegi saanud austava nime “truu sõber”. Seda kinnitab ka Elisabeth (12), kellel on koolis tihti lõunalaual tursk riisiga. Portugali köögis on ohtralt kõikvõimalikke küpsetisi. Laste lemmikmagustoiduks on väike vanilli-võikreemiga täidetud korvike, portugalikeelse nimega nata, mida tüdrukud mulle rõõmsalt Skype’i vahendusel tutvustavad.

Tarvi ja Joole, kes on vastu võtnud kümneid külalisi Eestist, märgivad, et kuigi Portugali köök on vürtsikam kui Eestis, on see siiani olnud kõigile nende külalistele enamasti mokkamööda. Harjumatuna tundub ehk see, et süüakse liiga hilja, nii lapsed kui ka täiskasvanud.

Laste valutu kohanemine

Nüüdseks on selge, et elu Portos on lihtne ja sõbralik. Põhjamaine pere tunneb, et neid on hästi vastu võetud. Joole on töökultuuriga rahul, sest inimesed on kohusetundlikud, ehkki võib öelda, et käivad ajaga ümber natuke paindlikumalt kui eestlastel tavaks. Ehitustaustaga Tarvi toob oma valdkonnast näite: ehitustel sentimeetriga joont ei aeta – kui plaadid on seinas viltu ja majad kiivas, siis nii ongi ja kedagi see ei morjenda. Inimesed on enamjaolt muretud. Näiteks teevad võõrad inimesed tüdrukutele ilma mingi tagamõtteta pai ja ütlevad komplimente ning selline sõbralikkus annab kõigile häid emotsioone. Kuid turistina Portugalis käimisel ja sinna elama kolimisel on siiski vahe. Sestap ei osanud nad oma sulandumist täpselt ette kujutada.

Pereisa jutustab, et kõige rohkem pabistasid nad Elisabethi pärast. Olles alles juunikuus kohale jõudnud, pidi ta septembris juba kohalikku kooli minema – mis sest, et esimesi sõnu õppisid kõik alles tulles. Elisabeth aga osutus vintskeks kohanejaks. Pooleteise kuu jooksul koduõpetaja abiga õpitu oli piisav, et alustada kooliteed tavalises riigikoolis, olles neljandas klassis ainus välismaalane. Elisabeth tunnistab, et alguses ta natuke kartis ja sestap oli esimesed kaks kuud pigem vait. Klassikaaslased olid aga toredad ja pisitasa tekkisid sõbrad. “Elisa­bethil vedas ka õpetajaga, kes oli väga tore meesterahvas. Samuti asus kooli raamatukogu juhataja vabatahtlikult tüdrukule keeletunde andma.”

Edasi lugemiseks telli ajakiri Pere ja Kodu