Jan oli kodusistumisest tüdinud. Tegelikult oli ta talvise koolivaheaja lõppu oodanud, ainult üks asi tekitas hingekriipivat trotsi...

Vanaema Mare ei söandanud seda küll tunnistada, ent temagi ohkas kergendatult, kui elu taas harjumuspärasesse koolirütmi suubus. Olgu öeldud, et nemad kaks moodustasidki pere – ja hoidsid teineteist väga. Ent niisama kodus passimine vanuselt küll lapsele, kuid kasvult ja jõult juba täismehe mõõtu Janile lihtsalt ei istunud!

Kuna vanaema sissetulek kooli garderoobitädina oli napp ja rohud kallid, ei saanud nad endale koolivaheaegadel midagi lubada. No ja siis veel see võlg – Janil oli tegemata vaheajaks antud kodutöö, kus oli vaja kirjutada oma vaheaja-reisist või kultuurielamusest. Tal polnud ühtegi tähemärki paberil. Sest tal polnud ühtegi mõtet, mida sinna kirjutada.

Pärast vaheaega kutsus õppealajuhataja vanaema Mare enda juurde, et rääkida Janist. Seal istus ka Jani klassijuhataja, kes Maret niikuinii ei sallinud (või vähemalt tundus Marele nii). Õpetaja sõnul olid murekohaks poisi esitamata kodutööd, kehv eneseväljendusoskus, vähene lugemus. Õpetaja soovitust mööda pidanuks pere Jani koolivälise harimise peale rohkem mõtlema – poiss ei käi trennis, ei osale üheski huviringis, ei käi teatriski ega võta osa klassi ühisüritustest. “Ja te pole käinud lastevanemate koosolekutel viimased kolm aastat mitte ühtegi korda, ehkki ise töötate siin majas!” lausus õpetaja.

Kas oleks olnud mingitki mõtet talle seletada, mõtles Mare, et kui lastevanemate koosolekul, kus ta viimati käis, arutati klassiekskursiooni maksumusega 180 eurot lapse kohta, hakkas tal piinlik. Kust see raha võtta?

“No see on see asi, kui vanemad on väljamaal raha peal väljas, jätavad lapse hooletusse – siis pole ka sellest lapsest midagi loota!” Ilmselt oli õpetajal tõesti paha päev olnud. Ja kust võiski ta teada, missugune Jani vanemate olukord tegelikult oli, miks pere võlaga maadles ja... No selle peale võiks ta ikka tulla, et mitte igaüks ei saa muudkui teatri vahet sõita. Vanaema ohkas ja tõusis püsti, läks oma garderoobi tagasi. Haigusest, mis teda viimasel ajal kimbutas, ei söandanud ta iitsatadagi, kartes kaotada sedagi tööotsa.

Peagi võttis Marega ühendust valla lastekaitsetöötaja ja küsis, kas nad võiks kohtuda, et arutada, kuidas Jani aidata. Pärast esimesest ehmatusest ülesaamist jäi naine nõusse. Lastekaitsetöötaja, kes telefonis jättis igati sõbraliku mulje, ei öelnudki nende pere kohta midagi halvasti, kuigi kindlasti oli klassijuhataja käinud juba vallas kaebamas, mõtles Mare. Ja kindlasti arvab ka see vallaametnik meist nüüd jumal teab mida. Aga ta otsustas ikkagi proovida – Jani tuleviku nimel.

Edasi lugemiseks telli ajakiri Pere ja Kodu