Jõuame vaevu Nõmme mändide all asuva lossilikult suure, kuid koduse puidust kortermaja väravast sisse astuda, kui üks majauks avaneb ja kostab tuttav hääl: “Siia-siia, tulge siia!” Hõikaja on Haide Männamäe (45) ehk Piip. Üles teisele korrusele jõudes hakkavad trepikojas silma tohutud roosibuketid,­ korteriuksel ootab juba Toomas Tross (50) ehk Tuut. “Toomasel oli hiljuti juubel, aga meil on nii väike elamine, et lilled ei mahtunud tuppa ära,” lausub Haide möödaminnes ja lisab tõtakalt: “Aga tänu sellele saavad ka naabrid lillelõhna nautida.”

Toas ootavad meid lapsed, justkui pikkuse järjekorda seatud. Siim (11) tuleb kohe kallistama, nagu oleksime vanad tuttavad. Tütred Anni (9) ja Emma (saab märtsis 14) jäävad hetkeks nõutult seisma, sest esimese hooga läksid mul nende nimed vahetusse. Haide päästab mind kimbatusest, korrates nimed üle, ning õhutab tagant: “Tulge edasi, meil on siin pannkookide küpsetamine pooleli!”

Kui nüüd Emma tervituseks suu lahti teeb, tabab mind uus segadus. Hääl on kohe väga tuttav – aga kust? “Oot, ega sa…” jõuan küsima hakata, kui Haide jätkab: “Jah, Emma on meil Vaiana, tähendab, tema luges peale selle tegelase eestikeelse teksti.” Muidugi! “Vaiana”, meie pere laste lemmikfilm, mida hiljuti kinos vaatasime, tuleb mul meelde. “Tegelikult on meil peres kaks Vaianat: Anni oli samuti, filmi alguses, see vahepealses vanuses Vaiana,” lisab Haide.

Edasi lugemiseks telli ajakiri Pere ja Kodu