Olin lugusid väikelastega juhtunud õnnetustest – kuidas põnnid on pesugeeli söönud, väikesi pudinaid ninna või kõrva toppinud – palju kuulnud. Mis seal salata, läinud suvel istusime isegi lastehaigla vastuvõtus, sest meie vanem tütar oli tühja šampoonipude­lisse peitnud mu purunenud pärlikeest pärit pärli. Ei olnud palju vaja, et too pärl leiaks tee väiksesse ninna, sest loomulikult oli tal vaja pärli “nuusutada”.

Nii me siis kahekesi soojal juunikuu õhtul suvekodust Tallinna poole sõitsime, sest ninna kadunud pärl oli leidnud seal hea peidupaiga. Lastehaigla valvearst sai pärast pikka pusimist tolle pärli õnnelikult kätte. Aga millega see võinuks halvemal juhul lõppeda?!

Paar kuud enne seda intsidenti oli sõprade sama vana laps saanud beebi­lukustatud sahtlist kätte pesugeeli kapsli. Ja möödunud kevadel andis sõbranna magamatusest tuleneva väsimuse tõttu oma kolmenädalasele beebile kogemata D-vitamiini asemel sarnases pudelis olnud teepuuõli. Kui totrad õnnetused!

Tagantjärele tarkusena oleks niisuguseid juhtusid kindlasti pidanud vältima. Miks ei visanud ma neid katkisest pärli­keest pärit kurjajuuri kohe minema? Kus olid küll minu ja teiste emade-isade silmad-kõrvad, et taolised olukorrad üldse juhtuda said? Ometi teab iga lapse­vanem, et seda sorti õnnetused leiavad tavaliselt aset hetkel, mil oled tõesti vaid sekundiks tähelepanu kaotanud.

Edasi lugemiseks telli ajakiri Pere ja Kodu