Ihamarus, vana Postitee ääres Põlvamaal, on üks isevärki maja – vana maakividest tallihoone, mille ühes otsas justkui uuem juurdeehitis. Selle helelilla krohviga majaosa ees ja küljel on mõned lauad-toolid, lopsakad värvilised hortensiad ja pisut eemal üks vahva vineerist pitsa­tüdruk, kes oma sõrmega otse ukse ja selle kõrval rippuva sildi “Pizza Olive” poole suunab. Täpselt nagu Itaalias, Toscanas näiteks, ainult Itaalias oleks see vaatepilt ootus­pärane, siin aga üldse mitte.

Piilume pitsakoha uksest sisse, see on alles avatud. Kell on 11, söögikoha peremees Ivo Rootslane (44) askeldab juba ahju ääres, käes pikk pitsalabidas, mille servad näitavad rohkest kasutamisest kulumise märke. Ivo elukaaslane Olvi Raie (48) sätib parajasti paika laudu-toole, kui juba vurabki esimene autotäis huvilisi maja ette. Perepoeg Jon Roger (10) on jäänud täna koju, viie kilomeetri kaugusel asuvasse Soku-Tiigi tallu, et teha ettevalmistusi õhtuseks jaanipäevapeoks.

Päeva esimesed külalised esitavad tellimuse menüüsse pilku heitmata – igaühel on kindel soov. Värsket rabarberilimonaadi tellivad kõik neli. Ilmselgelt pole nad siin esimest korda.

Kreeka kogemus

Paik on seestpoolt rõõmsalt värvi­kirev – Itaaliast toodud pitsaahju kõrval on seinal kahhelkividest ja muust pudi-padist mosaiigid, mis lõunamaaliku miljöö loovad. “Pitsa on valmis!” kostab ahju äärest peremehe hüüe. Juba tõttab perenaine seda suurel puidust alusel lauda kandma.

Itaalia pitsadele see alla ei jää. Kuigi Olvil ja Ivol pole Itaaliaga mingit seost: mees on pärit Tartust, naine Haapsalu lähistelt. Mõte teha Lõuna-Eestisse pitsamaja tuli neil seitse aastat tagasi Kreeta saarel käies. Ivo ja Olvi jalutasid mööda tänavat, kui ühel hetkel jäi Ivo nagu naelutatult seisma ja imetlema üht puudega köetavat pitsaahju tänaval. “Läksime kõrval asuvasse restorani sööma. Kui Ivole toodi friikartulid ja liha, pudenes osa friikaid laua peale, mispeale küsis kelner, kas ta võtab need kartulid üles või võtab Ivo ise,” kirjeldab Olvi neid üllatanud küsimust. Seepeale Ivo teataski, et kui see mees võib niimoodi restorani pidada, võib tema ka.

Edasine on justkui saatusest määratud. Kord teel Tartust koju Soku-Tiigi tallu sõites jäi neile silma seesama kunagine tallihoone – Ihamaru kõrts. “Kujutasime endale ette, kui selle maagilise maja uksed lükatakse lahti ja avaneb vaade pitseeriale, pikad lauad sees. Kuna aga terve hoone renoveerimiseks kulunuks ligi miljon krooni, pidime leppima vaid ühe nurgaga sellest,” meenutab Ivo söögikoha loomislugu.

Mitmetunnised ootejärjekorrad

Kui pitsakoha mõte oli küpseks saanud, otsustasid Olvi ja Ivo Itaaliasse minna ja vaadata selle roa valmistamine kohapeal üle. Astusid sisse ühte pasteria’sse, kus neile ulatati menüü – pastakaga kirjutatud ruudulisel paberi­lehel. See andis omakorda julgust juurde, et tegelikult pole see pitsamaja pidamine tõesti teab mis kunst.

Kui esiti tundus Itaalias Olvile kummaline, kuidas saab teenindaja rääkida ilmatuma pikalt ühe kliendiga, samas kui terve pikk saba ootab, siis nüüd on ta aru saanud, et sabas seisjad annavad selle andeks, kui sa pühendad tema järjekorra saabudes talle samasugust tähelepanu.

Kui algul käisid Pizza Olives rohkem kohalikud, siis nüüd tullakse enamasti kaugemalt – Võrust ja Tartust. “Meil külas on valdavalt pensionärid ja kui algul tulid nad siia oma pensionipäeval, et osta pitsa austusest meie vastu, siis nüüd on neid jäänud vähemaks. Sest mis siin salata, ei ole päris nende hinnatase ja vahel tuleb ka järjekorras oodata,” räägib Olvi.

Naise sõnul elatakse nagu kirp koera seljas – samas rütmis lähedal asuva Maanteemuuseumiga, mis külastajad kohale meelitab. “Ühe pitsa valmistamine võtab küll vaid viis minutit, kuid suvel mõni päev on mitukümmend inimest ootamas ja vahel tuleb oodata isegi kaks tundi,” tõdeb Ivo. Ta usub, et ju mõjub magnetina see, et peremees ja perenaine on ise nii ahju ees kui leti taga. “Meie enda jaoks ei olegi see niivõrd äri, kuivõrd elustiil,” on nad ühel meelel.

Edasi lugemiseks telli ajakiri Pere ja Kodu