Minu lapsepõlve kortermaja lähedal oli kuuseheki sees üks talu. Seal elas vintske joodiknaine Uibo Mari, kes küll jõi palju, aga ka jõudis palju. Tema majapidamisse kuulusid ka ketikoerad ja kassikari. Kord pakkus Mari lapselaps Evelin meile kassipoega, sest vanaemal olevat neid liiga palju. Olime nõus!

Tarisime seekord kassi koju emalt luba küsimata, sest olime kindlad, et ema jääb nõusse. Aga emale see kass ei meeldinud. Esiteks tuleb ema ja isaga alati rääkida, enne kui uus kass koju tuua! Teiseks, meil ju on kass, meie Massa! Kolmandaks, see siin pole ju kassipoeg! (Jah, pidi tunnistama, et Evelini väide kassipojast oli liialdatud, see oli noor kass.)

Lisaks kõigele oli sellel kõige tavalisemal hallil siilikarva triibik­kassil... kuidagi imelik iseloom. Ta oli vist nii üdini tänulik, et puges meile kohutavalt palju. Nii hakkasimegi teda kutsuma Pugejaks. Ta puges aina sülle, pistis nina vastu põske ja tegi seda kõike nii intensiivselt, et see väsitas.

Edasi lugemiseks telli ajakiri Pere ja Kodu