Eduard Tüür

“Nägemine on nähtamatu”

Grano, 281 lk

Ei hakka salgama – ma tunnen Eduard Tüüri, ta oli kunagi mu ülemus. Ei mäleta Tüüri küll väga kirjanduslembese inimesena, aga ega me lennuameti peadirektoriga ju kuigi suured semud ei olnudki.

Tema raamat seisis mul puutumatuna rohkem kui kuu aega, sest kogu aeg oli kiire ja… Pealkiri on iseenesest ju poeetiline ja raamatu kujundus (kaanefoto Herkki-Erich Merila) ka kaunis, kõik on väga peen. Ja kui raamatu avad ja lugema hakkad, saad kindlasti meeldiva üllatuse osaliseks. Kes on Eduard Tüür, kus ta varem on olnud? Mida ta varem on avaldanud? Sellised küsimused võivad lugejal peast läbi lipsata, kuna jutt on tõesti ladus ja muhe.

Ma võin öelda, et Tüür ei ole enam esimeses nooruses ja see on tema teine raamat. Siin ta jutustab oma elust, lapse­põlvest alates. Haaravalt ja mõnusa sarkasmiga. Natuke meenutab Ruitlast, natuke ehk isegi Bukowskit (pööraste sündmuste, mitte ropendamise poolest). See on sündmusterohke raamat, mis loob kindlasti hea meeleolu ja sobib pere täiskasvanutele, olenemata soost. Võiks hästi peale minna ka gümnaasiuminoortele. Tegevus viib mitmesse maailma paika: Türki, Kuubale, Kuala Lumpuri, Tripolisse… Võtke raamat pihku – saate minna kirevale, nalja täis rännakule.

Edasi lugemiseks telli ajakiri Pere ja Kodu