Nii Gretel (35) kui Alexil (35) on olnud juba lapsest saadik kirg ratsaspordi vastu. Alexi vanemad olid Nice’is riigi­teenistujad, kel polnud ratsutamise vastu erilisi tundeid, kuid kes siiski otsustasid poega võimaluste piires toetada. Rahapuudusel ostsid nad pojale ühe ulaka poni, kes seljasistuja pigem maha raputas. ­­Grete unistas Tallinnas samuti hobustest, kuid vanemad pidasid spordiala liialt ohtlikuks ega tahtnud teda trenni lubada. Aga tütar hakkas salaja ratsatrennis käima. Saladus tuli peagi välja ning kuigi Grete ema alguses kõvasti pahandas, mõistis ta varsti, et tütart tema hobis ei pidurda. Nii jõudsid Grete ja Alex ratsasporti.

Nähes sellist pühendumist, said mõlema vanematest peagi oma laste suurimad toetajad ja fännid, kuigi nii Gretel kui Alexil tuli treeningud raske tallitööga välja teenida. Grete räägib praegugi naeruga, kuidas ema talle esimese hobuse soetas, ja tänab õnne, et ta toona suuremate vigastusteta pääses. “Käisin oma esimest hobust proovimas ilma turvakiivrita ja suure põllu peal. Hobune oli täiesti koolitamata, aga ega meie sellest midagi jaganud. Hüppasin prooviks temaga põllul üle palgikuhilate. Ostsime hobuse ära, ta laaditi lahtisesse autokasti ja algaski sõit Tallinna poole.”

Aja jooksul õppisid nii Grete kui Alex hobuseid tundma, treenima ning liigikohaselt kohtlema – ilma selleta pole ratsaspordis rahvusvahelise taseme saavutamine võimalik. Ratsutamist peetakse üldiselt kalliks alaks, kuid Alex jõudis vaatamata sellele tippu. Ta sai treenida kõige ohtlikumaid, rikutud hobuseid, õppis neilt ja teenis tasapisi välja suurepärase hobusekoolitaja kuulsuse. Sellest ajast on tal moto: “Ära lase teistel su unistusi takistada! Ratsaspordis võib igaüks kaugele jõuda, hoolimata sellest, mida teised oma talupojatarkusest arvavad.”

Samal ajal Eestis saavutas Grete takistussõidus ja koolisõidus häid kohti nii oma riigis kui ka rahvus­vaheliselt. See oli praeguseks juba üle kümne aasta tagasi, kui talt hakati küsima: kas nii pühendunud sportlasele Eesti väikeseks ei jää? Jäi ikka küll, ja tuli otsustada, kas minna elukutselise sportlase või harrastaja teed. Oma tollase abikaasa toel tegi Grete otsuse, et algab profikarjäär ning hobused tuleb viia maailma ratsutamise keskusse – Saksamaale.

Selleks ajaks oli nii Gretel kui Alexil valik koolisõidu kasuks juba tehtud. Koolisõit on ratsutamisala, mis on kõigi teiste distsipliinide aluseks. Kõrgema taseme koolisõitu võib võrrelda iluuisutamise või balletiga – hobuse ja inimese koostöös esitatakse pikka ette­valmistust nõudvaid, keerulisi ja füüsiliselt raskeid harjutusi. Koolisõiduhobuste treenimine ja detailide lihvimine võtab aastaid ning on suur väljakutse, sest ideaaliks on harjutuste sundimatus, harmoonia ja kergus.

Edasi lugemiseks telli ajakiri Pere ja Kodu