“Kui me lapsed olime, siis ei olnudki tähtis, kas õues oli lund või mitte, aga kodus oli meil õige jõulumeeleolu alati,” viitab Teele ema suurele jõulu­armastusele. Piduehtes püsis nende kodu kolmekuningapäevani, siis muutus taas argipäevaseks. Teele sõnul meeldis emale väga kinke teha. “Neid oli meil jõulude ajal kuuse all tohutult palju, nii et nende lunastamine ja avamine võttis mitmeid tunde aega,” naerab Teele. Lisaks oli tore traditsioon see, et kui nad vendadega väiksed olid, peeti koos peretuttavatega pühi mitu korda järjest: algul käis jõuluvana õigel jõuluõhtul ja siis tuli vana-aastaõhtul näärivana, kes tõi jälle kinke. Ühel aastal tähistati aastavahetust peresõprade juures ja teisel aastal nendega oma kodus.

Hiljem, kui Teele ja vennad juba kodust ära olid läinud, saadi jõulude ajal ikka vanematekodus kokku. “Mäletan, et isegi siis oli emal üks tuba kingitustest juba nii pungil, et meil oli raskusi oma kingitustele seal kohta leida.” Kui Teele vennal Toivol sündis tütar Mia, helistas ema ükskord kuumal suvepäeval ja teatas rõõmsalt, et leidis Miale juba ühe sobiva jõulukingi.

Pühadeks valmistuma ja kinke ostma hakkas Eve Viilup tütre mälestuste järgi alati palju varem, tihti kevadel või suvel. Koos vennatütre sünniga muutus nende peres ka üks jõulutraditsioon: kui varem tuli lugeda kinkide saamiseks luuletusi ette, siis pärast Mia sündi hakkas käima jõuluvana, kes pani kõik pereliikmed laulma.

Teele tunnistab, et viimased kolm aastat on olnud rasked. Palju on olnud emotsionaalseid hetki ja kurbust, aga ka rõõmu, mida Teelel on raske sõnadesse panna. Seda mõistavad need, kes on emaks saanud ja teavad, mida see tähendab. Kui Eve lahkus, ootas Teele parasjagu oma esimest last – nüüd on tütar Emma Helene kahe ja poole aastane. Eelmisel aastal sündis perre poeg Harold. Ehkki ema kaotusest ei saa Teele sõnul keegi kunagi üle, on laste sünd elu kõvasti muutnud.

Siiski on jõulude tähistamine – kus emal oli alati väga tähtis osa – nüüd teistsugune kui varem. Kolm aastat on nad jõululaupäeval käinud surnu­aial ja pannud ema hauale küünlad. Samas on jõulud ka ilus aeg, mida Teele ja ta pere elevusega ootavad. “Pühad on meil sel aastal juba tihedalt planeeritud. 23. detsembril tähistame neid vend Toomase juures, kuhu tulevad ka isa ja teine vend perega. Jõuluõhtul, 24. detsembril oleme oma perega kodus ning jõulu esimesel pühal sõidame laste isa vanemate juurde.”

Ootamatu vastutuskoorem

Teine oluline muutus lisaks emaks saamisele oli Teele jaoks Lasteekraani muusikastuudio juhtimise ülevõtmine kolm aastat tagasi. Ta oli töötanud aastaid vandeadvokaadina ja valmistus lapsehoolduspuhkuseks, kui tuli kurb sündmus – ema lahkumine. See oli šokk, sest stuudio juhtimise ülevõtmise mõte oli ainult teoreetiline ja võinuks tulla kõne alla ehk kunagi kaugemas tulevikus. Näiteks siis, kui ema oleks soovinud pensionile või lihtsalt vanaemana koduseks jääda.

Teele sõnul jäid muusikastuudios paljud asjad pooleli, mida ilma emata ei osatud teha, ning nii palutigi teda appi. Tulemas oli 30. novembriks planeeritud traditsiooniline kontsert. “Mul polnud õrna aimugi, kuidas ja mida teha, millised olid kokkulepped. Ema rääkis küll palju stuudio asjadest, aga sellele vaatamata oli raske väljastpoolt tulla ja seda tööd jätkata,” meenutab Teele. Siis astusid ligi stuudio muusikaõpetajad Külli Murand ja Regina Rebane, kes julgustasid Teelet, et ei tohiks ema tehtud tööd pooleli jätta. “Istusime maha ja hakkasime plaane tegema. Detsembrisse olid planeeritud mitmed olulised telesalvestused ja esinemised. Kuigi jätkasime tööd, tundus ikkagi, et oleme kogu aeg mitu sammu maas,” mäletab Teele esimesi raskeid kuid.

Järgmine pool aastat kuni tütre sünnini möödus nagu autopiloodil, pooleldi udus. Teele sõnul oli palju hetki, mil ta võis tänaval nutma puhkeda. Väga raske oli leppida teadmisega, et ema, kellega ta oli harjunud rääkima iga päev, enam ei ole. “Olin rase, muusikastuudio tööd tuli jätkata – tänu Küllile, Reginale ja teistele õpetajatele tulime toime, ehkki see oli väga raske periood. Usaldan siiani muusikastuudio õpetajaid täielikult, minu peal on põhiliselt stuudio korralduslik pool.”

Muusikastuudio tegevusse sukeldudes oli Teele veel oma eelmise, vandeadvokaadi tööga seotud, ehkki sealgi oli vaja otsad kokku tõmmata enne lapsepuhkusele minekut. Õnneks tuldi advokaadibüroost Teelele igati vastu ning selle eest on ta väga tänulik.

Edasi lugemiseks telli ajakiri Pere ja Kodu