“Mul on kahju, et peate nüüd koos minuga köögis ainult piima ja leiba sööma,” ­ütles maja­pidajanna Nancy Pollyannale.
“Mul küll ei ole kahju, olen hoopis rõõmus,” vastas tüdruk.
“Rõõmus? Miks?”
“Sellepärast, et mulle maitseb piim ja leib ja ma tahaksin teiega koos süüa. Selle üle pole ju raske rõõmustada.”
“Teile ei tee raskusi ühegi asja üle rõõmustada,” vastas Nancy ja meenutas kurvalt, kuidas see vaene laps püüdis isegi lagedas pööningukambris rõõmus olla.
Pollyanna naeris vaikselt. “Selles see mäng seisnebki.”
“Mäng?”
“Jah, rõõmustamise mäng,” lausus tüdruk.
(Katkend Eleanor H. Porteri raamatust “Pollyanna”)

Ja kui Pollyanna leidis annetuspakist unistatud nuku asemel hoopis kargud, rõõmustas ta, et õnneks ei ole tal ju karkusid vaja…

Rõõmumängu oli 11aastasele Pollyannalle õpetanud tema isa. Nüüd olid aga vanemad surnud ja tüdrukul tuli minna elama maale oma tädi, tõreda ja kibestunud vana­tüdrukust preili Polly juurde. Võõrasse kohta saabunud Pollyanna võitis kohalike elanike südamed, õpetades neilegi rõõmumängu, millel on ainult üks reegel: leida igas olukorras miskit, mille üle rõõmustada. Mida raskem olukord, seda põnevam mäng!

Kuid ühel päeval seisis Pollyanna silmitsi katsumusega, mida ta rõõmumänguga lahendada ei suutnud – pärast kukkumist pidi ta voodis lamama ega suutnud enam jalgu liigutada. Kuidas saada hakkama nüüd, kui enam pole võimalik leida elus mitte midagi rõõmustavat?

Õnnelikkus on õpitav

“Nagu Pollyanna ütleb, on rõõmumäng – leida igas olukorras midagi, mille üle rõõmustada – lihtne siis, kui sul läheb kõik hästi,” arvab NUKU teatris äsja etenduse “Pollyanna” lavale toonud näitleja ja lavastaja Mait Joorits. Mõni aasta tagasi leidis ta sellenimelise raamatu juhuslikult Käsmu folgi raamatutäikalt. “Olin tol hetkel omadega veidi augus, kuid just selle raamatu kaas, mis kujutab üdini päikest kiirgavat tütarlast, tõmbas mind korraga sellest august välja,” tunnistab poolteiseaastase pisipoja Noa isa nüüd, kui Pollyanna on olnud juba kaks aastat nende peres justkui pereliige. “Noa oli veel kaasa Sigridi kõhus, kui ma lugesin neile igal õhtul ühe peatüki raamatust ette. Naersime, nutsime ja uinusime koos selle looga päris pikka aega. Usun, et see raamat ja eluterve mõtteviis jäävad meid saatma edaspidigi,” lausub ta.

Maidu arvates on Pollyanna loos peidus elujaatav hoiak, et õnn on igal hetkel su enda valik. Seda üritab ta nüüd endalegi kogu aeg teadlikult meelde tuletada. Tõeline oskus leida igas halvas asjas midagi head selgub aga Maidu arvates alles siis, kui kõik ei ole sugugi mitte hästi. “Ma arvan, et inimene on võimeline õppima ära enamiku maailma asju, ka õnnelik olemine võib olla oskus, mida õppida. Või teadlik valik, mida soovid oma elus juhtuvat. Nagu ka oskus valida, kuidas juhtunusse suhtuda,” arutleb Mait. Kuid kõige suurem kunst on tema sõnul õppida selgeks see, et tegelikult ei olegi vaja kuidagi suhtuda. “Tuleb lihtsalt vaadelda asju rahuliku ja rõõmsa meelega, hinnanguvabalt,” lausub ta.

Muutes ennast, muutub maailm

Mait usub, et meie aju käitub paljuski nii, nagu me oleme teda harjutanud käituma. “Eriti täiskasvanutel on komme olla maailma suhtes pigem skeptiline kui lootusrikas,” jagab ta oma tähelepanekut. Et aga vaimselt terveks jääda, on hädavajalik harjutada end teadlikult olema rõõmus, lootusrikas ja tänulik kõige sinuga juhtuva eest. “Asjad, mis võiksid olla ja tulla, aga kunagi ei tule – neid on lõputult. Inimese fantaasia ja soovid on ju piiritud. Ja kui ma olen end programmeerinud tundma iseennast või olukordi pidevalt puuduliku ja ebatäiuslikuna, siis seda piisavuse, rahulolu- ja õnne­tunnet ei saabugi. Mitte kunagi – ükskõik kui palju välismaailm mulle pakub.”

Edasi lugemiseks telli ajakiri Pere ja Kodu