“Memme tutistas mind!” kaebas tütar alles mitu aastat hiljem. Solvumine ja arusaamatus vanaema ­käitumise pärast olid teinud hinge pesa. “Ta tutistas, sest tegin tassi katki. See oli ju kõigest tass!” Nõukogude aja lapsed ei teinud toidunõusid katki ega joonistanud ustele südameid, nagu tegi seesama tütar kuueaastaselt, mil arvasin ta juba täitsa mõistliku olevat. Kui ikkagi juhtus, et tegid, siis said tutistada. Hirmust püsisid asjad terved ja seinad puhtad. Seekordses ajakirjas mõtiskleb Mihkel Raud, et laste pidev nõue “Minu oma!” pärineb vanemate pidevast manitsevast murest asjade katkimineku pärast. Arutlused laste omanditundest käivad läbi mitmest artiklist. Mõtlen, et lapsel on õigus oma asjadele ja kohale, kus neid hoida, aga samavõrd oluline võiks olla mõistmine, et peres jagatakse asju. Tunne, et oleme meeskond!

Teinegi suur ja oluline küsimus on, kui vanalt võib lapse üksi koju jätta. Kas kolmese võiks jätta kümnese hoolde? Või kamba viieseid, kuueseid, seitsmeseid omapäi? Küsitlustest selgus, et meie lapsevanemad on kõvasti vabameelsemad kui lääneeurooplased või ameeriklased. Küllalt levinud on, et kooliminekust alates on lapsed mitmeid tunde päevas üksi. Aastate jooksul olen kollektsioneerinud mõtteisse õnnetusi, mis siiski on väikelastega kodus juhtunud. Neid ikka on. Mõtlen, et liiga uljaks ei tasu minna ning iga kord võiks riske kaaluda.

Edasi lugemiseks telli ajakiri Pere ja Kodu