Kohe kõlabki pauk! Poisid katavad kõrvad kätega ja hüppavad ehmunult eemale...

Kui Ida-Virumaal asuvast Kohtla kaevandusest 2001. aastal viimased tonnid põlevkivi välja saadeti, otsustati, et kavanduskäike ei lasta veega täituda, vaid sinna rajatakse muuseum. Ikka selleks, et inimesed saaksid oma silmaga näha, kuidas kaevandatakse põlevkivi.

Juba maa peal on lastel oi kui põnev: muuseumi hoovis on hiiglaslikud kopad, kuhu annab sisse ronida, ja kallurmasinad, mille kõige väiksemgi ratas on Kevinist (9) ja Steven-Lucast (7) suurem. Seevastu kaevureid maa all vedanud rong tundub nii madal, et poisid mahuvad sinna vaevu sisse pugema. “Nagu lõbustuspargi õuduste toas,” leiab Kevin võrdluse ja kummardub peaaegu maani, et rongi ronida.

Kui varem asus kaevanduse sissepääs endises madalas haldus­hoones, siis aasta tagasi kolis muuseumi näitusesaal ja sissepääs kunagisse rikastusvabrikusse, mille viiel korrusel on rohkem valgust ja avarust. Näituse­saalis uurivad poisid energiasaare maketti ja üritavad valgeid torne ühest kohast teise tõstes mõistatada, kus oleks elektrijaamale sobiv koht.

Eriti põnevaks läheb aga maa all. Endistesse kaevanduskäikudesse kaheksa meetri sügavusele omapäi kedagi ei lasta. Meie giid on varem samas kaevanduses töötanud Enn, kes paneb pähe valge kiivri ja lausub muhedalt: “Valget kiivrit said kanda ainult ülemused.” Kaevurijoped ja kiivrid tuleb selga-pähe panna ka külastajatel. Maa all avaneb omaette maailm: hämarad käigud kulgevad kaevanduse südamesse, ühel pool seisab põlevkivi täis vagonett, teisel kaevurirong. Radade kõrval on kraavid, mida mööda kaevandusest omal ajal pumpade abil vett välja juhiti.

Edasi lugemiseks telli ajakiri Pere ja Kodu