Selleks, et kahe väikse lapsega pere ilusti ära elaks, polegi väga palju vaja: pisut nutikust, kamaluga pealehakkamist ja pöörast tahtmist. Väärtnõude pere – isa Joonas (32) ja ema Anna (30) koos poegade Sebastiani (4) ja Jasperiga (1,5) – on leidnud selleks oma valemi. Tegutsetakse suuresti kodus ja ka kodust välja minnakse enamasti selleks, et tegeleda hobiga, mis toob perele raha sisse nii elamiseks kui ka reisimiseks.

Poissmehepõlves töötas Joonas aastaid Hiiumaal plastdetaile valmistavas ettevõttes M ja P Nurst. Pärast Annaga tutvumist ja pealinna kolimist asus ta tööle samalaadsesse firmasse, kuid esimese lapse sünni järel otsustas jääda isapuhkusele. Tema oligi olnud pere ainus palgatöötaja, abikaasa Anna oli juba enne last moedisainerist ettevõtjaks hakanud. Nüüdseks on Joonas olnud kahes jaos kokku ligi kolm aastat isapuhkusel ja peab plaani vanemapalga lõppedes hakatagi “seiklusministrina” perele leiba teenima.

Möödunud jõulude paiku, nähes rõivaste konstrueerimist ja rätsepatööd õppinud kaasat köögilaua taga pojale värvilist kombekat õmblemas, hakkas Joonasel peas vilkuma tuluke – seda rida ongi vaja edasi ajada! Veebruaris sõitis pere oma iga-aastasele kuuajalisele puhkusele Kanaaride väikesaarele La Gomerale, kus peagi hakkas mõlemal pähe tulvama häid ideid, kuidas kodustes tingimustes lasteriiete äri käima lükata. Ühel päeval teatas naine, et ainus võimalus on luua pisike töötuba ehk ateljee oma koju – ja nimelt esikusse!

Esialgu tundus mõte mehele utoopiline, kuid kui osava käega Anna plaani paberile joonistas, hakkas asi jumet võtma. Kaks viimast puhkuse­nädalat tundusid lausa igavikuna venivat – nii suur kihk oli perel oma mõtet teostama hakata. Koju tulles kulus vaid nädal-paar öiseid askeldamisi, trellid-kruvikeerajad pihus, et kõik kapid ja riiulid paika saaksid. Viljakaid ideid soodustanud saare auks pandi uuele lasteriiete brändile nimeks GomeraKids.

Nüüd ongi nii, et Anna istub igal vabal võimalusel õmblusmasina taga, Joonas viib aga lapsed kas jalgrattasõidule, mängib või tudub koos nendega, et pereema oma tellimustega enne öö saabumist valmis jõuaks. Ent ajal, kui pereisa ootavad Seiklusministeeriumi tegemised, kui ta peab minema kuhugi Eestimaa otsa seiklusmänge, autoorienteerumist või firmaüritusi korraldama, viskab Anna õmblusmasina nurka ja võtab kodused toimetused taas enda õlule.

Lõite Annaga mõlemad 2011. aastal oma firma: sina Seiklusministeeriumi ja Anna moedisainifirma. Kahe aasta pärast jäi Anna lapseootele. Kuidas te beebi kõrvalt hakkama saite?

Tõsi, Sebastiani oodates ei kujutanud Anna päris hästi ette, kas ta jõuab lapse kõrvalt tööd teha. Vahepeal tuli tal mõte firma isegi kinni panna. Lõpuks jättis selle siiski alles, kuid ütles ateljee üürilepingu üles ja õmbles aeg-ajalt lihtsalt kodus. Mina jäin oma põhitöökohalt isapuhkusele ja sellega säilis igakuine kindel sissetulek. Lisaks korraldasin oma firmaga nii palju üritusi, kui jaksasin ja aega üle jäi. Oleme kenasti ots otsaga kokku tulnud. Kui eelmise aasta jõulude aegu nägin Annat Jasperile kombekat õmblemas, vaatasin, kui äge ja kvaliteetne see sai! Siis lõigi pildi selgeks – lasteriided on õige asi.

Ja otsustasite, et kodust saab õmblustsehh?

Ega pooleteiseaastase lapse kõrvalt kodust suurt eemale ei pääse, sestap Anna pakkuski välja, et teeme väikse õmblustoa oma esikusse. Algul tundus see utoopiline, seda enam, et mina olin unistanud esikusse hoopis sauna teha. Aga kui Anna mulle paberil jooniseid näitas, paistis idee juba reaalsem.

Enne seda oli Anna õmmelnud köögilaua taga, aga sai seda teha vaid siis, kui lapsed magasid – muidu olid niidid-­nööbid mööda põrandat laiali ja masina­nupud kõik ümber seadistatud. (Naerab.) Ja iga söögikorra ajal tuli masinad taas kokku korjata.

Edasi lugemiseks telli ajakiri Pere ja Kodu